Rohelised avasid oma riigikogu kandidaatide nimekirja parteitutele platvormiks. Kas meeleheitlik samm püsimajäämiseks? Ei, soov kaasa aidata parteide rolli vähendamisele.
Parteivaba poliitika võimalikkus
29. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu süüdistatakse üha enam vaid valitsuse soovide tuimas seaduseks tembeldamises. Räägitakse, et erakondadelt saab osta ettevõtjale soodsat seadusemuudatust. Selle vastu aitaks saadikute suurem sõltumatus oma erakonna juhtide ja tagatoa soovidest.
Roheline erakond pakubki üht vahendit selleni jõudmiseks - aidates oma nimekirjas riigikogusse parteituid tegusaid kandidaate, kes jääks valituks osutudes sõltumatuks erakonna juhtnööridest. Arusaadavalt tekitab niisugune võimalus poliitringkondades ärevust, sest väheneks harjumuspärane distsipliin ja hääletustulemuste ennustatavus.
On kurb kuulata saadikute kurtmist, et riigikogus napib sisulist ja avatud debatti. Kus siis veel riigi ees seisvate valikute üle põhjalikult vaielda ja arutleda, kui mitte riigikogu saalis ja komisjonides? Väidetavalt ootavad paljud saadikud aga vaid partei tagatoas kujunevat seisukohta, et tolle saabudes vajutada vaikides saalis õiget nuppu. Ja nii 4, 8, 12 aastat - hirmus, et liialt omapäi tegutsedes kaotatakse erakonnajuhtide soosing ja kõrge koht valimisnimekirjas.
Kui roheliste plaan õnnestub ja riigikogusse saab rühm vabu saadikuid, võiks hakata parlamendis vähenema tagatubade ja diilitamise roll ning toimuma rohkem argumentidel põhinevat sisulist arutelu. Argumenteeritud ja vaba diskussioon võiks hakata parandama ka rahva usku riigikogusse.
Lisaks vähendaks sõltumatute saadikute tulek korruptsiooniohtugi poliitsüsteemis. Fraktsioonijuhtide kõrval tuleks hakata ära rääkima veel paljusid üksiksaadikuid ning soovitavat tulemust oleks keerukam saavutada.
Poliitiline mitmekesisus
Erakondade mõju on Eestis liialt suur, sisuliste ja maailmavaateliste arutelude hulk seevastu liialt väike. Mõni suurerakonna poliitik on poetanud, et riigi stabiilsuse huvides poleks Eestis kaheparteisüsteem üldsegi paha. Tule taevas appi! Mõnes riigis valitseb siiani üks partei, aga sellist petlikku stabiilsust ei oska küll kellelegi soovitada. Nii USAs kui Ühendkuningriigis on pikkade traditsioonidega kaheparteisüsteem murenemas, sest valijad soovivad näha isegi kolmandaid ja neljandaid alternatiive. Liigiline mitmekesisus pole vajalik ja kaitsmist väärt mitte ainult looduses, vaid ka poliitmaastikul.
Mitmekesisus on demokraatia huvides. Mida rohkem erakondi, seda suurem on seisukohtade paljusus ning seda sisukam ja edasiviivam diskussioon. Paari aasta eest Euroopa Parlamendis töötades sain nautida seitsme fraktsiooni pakutavat maailmavaadete põrkumise tulevärki. Käremeelsetest kommunistidest kuni konservatiividest fossiilideni, sekka nii veendunud eurointegreerijaid kui euroskeptikuid. Seisukohtade rohkus teeb otsuseni jõudmise keerukamaks, kuid otsuse lõppkokkuvõttes kvaliteetsemaks.
Eestis praegu kehtiv kord soosib suuri erakondi ning hoiab eemal uusi tulijaid. See on kasulik mõnele erakonnale, kuid kahjulik riigile.
Erakonna registreerimiseks on kehtestatud 1000 liikme nõue, mis on Eesti elanike arvu arvestades arusaamatult kõrge. Paraku täidab seegi nõue edukalt suurte seatud eesmärki vältida uusi tulijaid ning hoida pirukast eemal väikesi erakondi. Neid pole põhjust peljata. Midagi halba ei sünniks ka sellest, kui lubada riigikogu valimistele taas valimisliidud.
Alandada võiks valimisiga, lubades ka 16- ja 17aastased valimiskastide juurde esialgu kohalike volikogude valimistel. Usun, et tänased noored on kindlasti informeeritumad ja küpsemad, kui olid paar aastakümmet tagasi.
Esialgu võiks valimisea langetamist rakendada just kohalike omavalitsuste valimistel, sest noored pole selles eas veel väga mobiilsed ning teavad oma kauase kodukandi probleeme kindlasti hästi.
Nooremate valijate lisandumine tooks diskussiooni rohkem ka neile olulisi teemasid ja see poleks sugugi paha.
Vabad saadikud
2009. a kohalike omavalitsuste valimistel rääkis roheline erakond vajadusest muuta kohaliku elu korraldamist parteidevabamaks. Ei ole normaalne, kui valitsev erakond peab vajalikuks parteistada isegi lasteaedade juhatajad. Kohalikul tasandil on raske ette kujutada erakondlikust maailmavaatest lähtuvat asjaajamist, küll aga on loomulik kogukondade ja kodanikuühenduste osalus otsustamisel.
Riigikogu valimistel saavad loomulikult kandideerida ka üksikkandidaadid, kuid nagu ajalugu näitab, on nende valituks osutumise tõenäosus väga väike. Seega võiks erakonna nimekirja platvormina kasutades olla parteitute poliitikahuviliste võimalus midagi reaalselt ära teha märkimisväärselt suurem. Samamoodi toimetab sõltumatuna Euroopa Parlamenti valitud Indrek Tarand Brüsselis. Tarand kuulub Brüsselis roheliste fraktsiooni, kuid on kokkuleppel fraktsiooniga oma valikutes ja hääletamisel täiesti vaba. Ja rahul on mõlemad osapooled.