Tere, võilillerahvas! 3. Mõtiskleme arvamise mõjukuse üle

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Kui oled kord sule jooksma pannud, st käed arvutiklaviatuurile sättinud, ei siis enam pidama saa. Kirjaniku ja tõlkija Indrek Koffi “Poeemist” (Looming nr 3, 2016) leian tsiteerimisväärse terakese: “Raevukat / ühiskonnakriitilist luulet, / niisamamoodi nagu ka / lõbusat ühiskonnakriitilist, / saab kokku peksta / hingeseisundist olenemata / enam-vähem suvalisel / ajal / enam-vähem suvalises / paigas. / Väike õpetus: / avada arvuti, / vajutada klahve / suunaga / ülevalt alla, / seejärel klõpsata / nupule / “AVALDA”.” Mitte üksnes poeesiat, vaid nii võib “peksta kokku” igasuguseid tekste – nii lobedaid kui tobedaid, lisan igaks juhuks targutades juurde.

Alustan ka ise järjekordse katsega midagi öelda, kas see kedagi huvitab, on iseasi. Nimelt olen parajasti püha viha täis – võilillevägi ei allu mulle ega niidukile. Keegi ei kuule mu õiglast karjet ega paku abi. Toompea ja Brüssel on kõrgel ja kaugel, ei tule lihtsamate asjadegagi toime.

See ajab ausa hinge nii täis, et tahaks lajatada riigile ja valitsusele, kes pole siiamaani midagi kardinaalselt mõjuvat nende kollaste põrguliste vastu leidnud. Isegi euroraha pole antud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles