Teadlased: “Päris ilma keskkonnamõjudeta kaevandada ei saa”

Geoloogid näitavad puuraukudest võetud kivimikihte. Üks kast võrdub umbes neljameetrise puursüdamikuga. Foto: Marianne Loorents

Kolmapäeval Arbavere geoloogide õppebaasis toimunud kohtumisel kõnelesid teadlased huvirühmadele, milliseid maavarasid Eestis ja Virumaal leidub ning mida nende kaevandamine endaga kaasa tooks.

Arbavere mändide alla laotud kivimikastide abil viis professor Leho Ainsaar kuulajad reisile sügavale maapinna sisemusse ning rääkis, kuidas põlevkivi ja fosforiit tekivad. “Kui esimene kastirivi lõpeb, oleme umbes 100 meetri sügavusel,” ütles ta.

Fosforiidiga olevat probleem, et see on sügaval maa sees ja selle peal on pude kiht – kättesaamine on raske. “Eesti pole nagu pannkook, kus kõik kihid ühtlaselt jaotuvad,” rääkis teadlane, selgitades, miks Sõmeru vallas on fosforiidikiht paksem kui näiteks Maardus. Fosforiit ise jääb 200–300 meetri sügavusele. Niinimetatud Rakvere maardlas istuvat fosforiidil peal ka glaukoniit, pehmed kihid – nii kui kaevandama hakataks, vajuks “lagi” sisse, selgitas ka geoloog Kalle Kirsimäe, kes haaras kastist pihku pea ainsa fosforiiditüki. “Kuhu sa fosforiidi panid,” hüüti naljatledes õppebaasi peremehele. Kuid samas rääkisid teadlased, et viimati puuriti fosforiiti enne taasiseseisvumist ja peaaegu kõik tükid on läinud uuringuteks. Ka nüüd seisavad õpetlased probleemi ees, et värskeid andmeid lihtsalt pole.