Üks Haljala vanasõna ütleb, et “mis üks ei tia, seda üheksa tiab”. Viimastel aastatel on Lääne-Virumaa omavalitsused omandanud välisvahendite toel häid kogemusi ja koostööpraktikat ühisprojektide elluviimisel.
Omavalitsuste sujuvam koostöö vajab paremat pealehakkamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omanikuõigusi ja -kohustusi teostatakse nii MTÜ Rakvere Haigla kui MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskus majandustegevuses. Teostunud projektid, nagu valdade ühisametnike palkamine, erivajadustega kooliõpilaste transport Tartu Hiie ja Emajõe kooli, on äratanud ka üleriigilist tähelepanu.
Tänavu lisandub siia maakonnaülese sotsiaaltransporditeenuse käivitumine.
Paraku ei ole näiteks nii mõnigi ühisametnike projekt pikemas perspektiivis osutunud jätkusuutlikuks väga mitmel põhjusel, millest olulisemana võiks nimetada eelkõige rahaliste vahendite puudumist.
Haljala vald osales ühisametnike projektis ning võttis sellest enda jaoks maksimaalse tulemuse. Meie teenistuses olid viimase kahe aasta jooksul nii sisekontrolör kui arhitekt.
Haljala, Kadrina ja Vihula omavalitsust ühendas omal ajal koostööleping, mille üheks tulemuseks oli ühise jäätmeveohanke korraldamine ja selle elluviimine.
Kuigi leping nägi ette oluliselt laiemat koostööd mitmes valdkonnas, jäi see millegipärast üsna tagasihoidlikuks ning omavalitsuste algatus kaaluda ja välja selgitada võimaliku ühinemise plusse ja miinuseid lõppes ka enam-vähem seal, kus algas.
Valdade ja linnade koostöös peaksime olema julgemad ja ettevõtlikumad.
Alustada võiksime sellisest lihtsast asjast nagu tugivaldkondade ühendamine parima tulemuse saavutamiseks.
Need on ühised hanked teenuste ja asjade sisseostmisel, finantsjuhtimise ja infotehnoloogia kasutuselevõtmise ja arendamise optimeerimine ning piirkondlike võrgustike kujundamine.
Aastakümneid on räägitud haldus- ja haridusreformi vajalikkusest, mis aitaks ühtlasi laiemalt lahendada lisaks nii majandusliku kui sotsiaalse reformi eesmärki.
Proovime siis alustada ühega neist ning kujundame logistiliselt sobiva piirkondliku ja konkurentsivõimelise koolivõrgu, kus me ei pea omavahel mõõtu võtma ega konkureerima pearahast tulenevate vahendite pärast.
Nii selle läbi kui muude kokkuhoidu soosivate tulemuste abil jõuame ka võib-olla tõdemuseni haldusterritoriaalsest ja/või administratiivsest reformist ning muude meile nii vajalike reformide läbiviimisest.