/nginx/o/2017/01/15/6253351t1hd6b9.jpg)
Mis on see, mis annab inimesele eluks vajaliku kindlustunde? Minu meelest on selleks teadmine, et igal juhul suudetakse parimal viisil reageerida kõigele, mis elu toob. Märgata ja kasutada häid võimalusi, neid ise juurde luua, rasketes olukordades aga leida parim võimalik lahendus. See eeldab arenenud mõtlemis- ja otsustusvõimet ning pidevalt täienevaid teadmisi ja oskusi. Kõige selle vundamendiks on haridus.
Nii on see iga inimese enda poolt vaadates. Terve ühiskonna ja riigi poolt vaadates on selge, et mida rohkem ja ajakohasemalt haritud inimesi, seda kindlam on selle rahva ja riigi püsimine ja areng. Nii on just hariduspoliitilistel sammudel eriline koht ja üldist tulevikku kujundav mõju.
Eesti elas üleilmse kriisi üle paremini kui mitmed teised riigid, kusjuures ka karme kärpeid tehes hoidsime alal hariduskulude kasvu. Üks kriisi tähtsamaid õppetunde on, et ilma majanduse struktuurimuutusteta ei sünni uut piisavat kasvu, mida on vaja inimeste paremaks toimetulekuks ja vältimatute sotsiaalvajaduste rahuldamiseks.
Mõttekad muutused majanduses seisnevad suuremat lisandväärtust loovate, kõrgtehnoloogiaid rakendavate teadmispõhiste tootmis- ja teenindusharude ulatuslikumas ja kiiremas esiletõusus. Selle seos hariduse, teaduse ja arendustegevusega on silmanähtav.
Kogemuste põhjal ennustatakse, et ka majanduse taaselavnedes häirivalt suur tööpuudus samas tempos ei kahane. Kuid samal ajal on pidevalt sektoreid, sealhulgas strateegiliselt tähtsaid nagu kõik info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seonduv, kus järjest valitseb pigem vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõu puudus.
Keskpikk perspektiiv
See on märgiks, et ka rusuvalt suure töötuse juures ei tule keskenduda ainult kiirele ümberõppele ja töötutoetustele, vaid niisama tõsiselt keskpikale perspektiivile haridussüsteemi uuendamises. See, et igaühel oleks mingisugunegi töökoht ja hädapärane sissetulek, on niruvõitu eesmärk, ütleks isegi, et inimesi alandav. Hea sissetulek tuleneb kõrgemat lisandväärtust loovast tööst, see aga eeldab nii tööandjalt kui töötajalt head ettevalmistust.
Praegu menetleme eelnõusid ülikoolide ja teadus- ning arendustegevuse seadusandliku raami värskendamiseks, et see vastaks tulevikuvajadustele. Olulisim neist on ülikoolide tegelikum seostamine oma toimimiskeskkonnaga, et käiks pidev ja tulemusrikas dialoog akadeemilise maailma ja rahva igapäevaelu vahel.
Teiseks tuleb rõhutada teadlaste töö suuremat väärtustamist ja püsivamate töötingimuste tagamist perspektiivsetes tegevussuundades, sh doktorantidele normaalsete sotsiaaltagatiste loomist. Majandus ja teadus- ja arendustegevus on ühe mündi kaks külge. Tekkimas on uued võimalused hinnata teaduskulutuste perspektiivsust ja rahastada tulemuslikke tegijaid kindlustunnet andval viisil.
Muide võiks see olla sellekevadistele abiturientidele signaaliks kavandada oma edasist haridusteed doktorikraadini välja. Kellel on eeldusi, huvi ja ideesid, ei pea neid näljahirmus alla suruma.
Vaja süvitsi liikumist
Hariduselu laiem uuendamine kandub juba riigikogu uue koosseisu kätte. Vaja pole “revolutsioonilisi” plahvatusi, vaid elu nõudeid mõistvat süvitsi edasiliikumist.
Lõpetava koosseisuga tegime olulise sammu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse näol, muu hulgas hoides ära algselt kavandatud riikliku sunni kooliastmete lahutamiseks ja koolivõrgu ümberkujundamiseks. Ilma usalduseta kohaliku rahva mõistmisvõime vastu ja inimliku dialoogita riigi ja omavalitsuste vahel elujõulist üldharidusvõrku ei teki.
Tean, et ka Lääne-Virus on käimas ses suhtes parimate lahenduste otsimine, milleks soovin edu. Tähtis on tagada ühtse kvaliteediga põhiharidus ning õppijate isikupäraseid huve ja võimeid arvestada suutvad valikuterohked gümnaasiumid. Ka tööturgu paindlikult jälgiva kutsehariduse edasikujundamine eeldab riigikogu uuelt koosseisult senisaavutatu läbianalüüsimist ja uusi tegusid. Olulisim on tagada koostöö üld- ja kutseharidussüsteemi vahel, et ühegi noore eeldused ei jookseks liiva.
Ja mõistagi algab kõik alusharidusest. Koht normaalseile tingimustele vastavas lasteaias olgu tagatud igale lapsele, see on enesestmõistetav miinimum. Eesmärgiks on aga rühmade suuruse vähendamine ja pedagoogide suhtarvu suurendamine, et iga laps oma isikupäraga saaks tõesti piisava tähelepanu osaliseks. Paneb see ju aluse kõigele järgnevale.