Ohtlik liik tungib linna: võõras karuputk kõrgub kõikjal (1)

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kasper Mäe

Kuigi omal ajal võõrliigina meile sisse toodud mürgise Sosnovski karuputkega on võideldud juba aastaid, leidub ohtlikku taime ka Rakvere linnas, maapiirkondadest rääkimata.

Juulis, õitseajal, torkab suur ja võimas karuputk oma hiiglaslike valgete õisikutega eriti hästi silma. 

Keskkonnaameti Viru regiooni looduskaitse bioloog ­Heete Ausmeel rääkis, et Rakvere linnas on teada kümmekond Sosnovski karuputke kasvukohta, suurim koloonia asub Nortsu tee mobiilimasti taga.

“Rakveres on enamasti tegemist üksikute õitsvate taimedega,” kõneles Ausmeel. Kolm üksikut õitsvat karuputke leidub näiteks ametikooli ümbruses, neist ühe juures oli näha, et tehtud on ka keemilist tõrjet.

Heete Ausmeel rääkis, et karuputke mürgitatakse suve jooksul kolm korda. “Rakvere linnas on tõrjetöö päris heal järjel,” kiitis ta.

Sosnovski karuputke tõrjutakse võõrliigina, kuid ta on ka väga ohtlik, sest taime mahl on mürgine ning tekitab ihule sattununa päikese käes päris tõsiseid põletushaavu.

“Ühe mu kursusekaaslase pisike sugulane jooksis niidetud karuputkede vahele paljalt palli tooma ja sai seljale nii tugevaid põletushaavu, et talle siirdati nahka,” rääkis Ausmeel.

Tavaliselt hakkab karuputk kasvama tühermaal, vanades taluhoovides või mahajäetud lautade juures. Bioloog soovitas esimest õitsvat karuputke märgates sellel lihtsalt õisik maha lõigata. “Seda tuleks teha pilvisel päeval ning jälgida hoolega, et taimemahla nahale või silma ei satuks,” manitses ta.

Ausmeel lisas, et karuputk on väga visa taim ning kasvatab pärast õisiku maha lõikamist kuhugi allapoole veel teisegi väiksema õisiku, mis tuleks samuti eemaldada.

Esimesel aastal karuputk ei õitse, kuid kui taim on lehtede järgi ära tuntud, on see mõistlik lihtsalt välja kaevata. Karuputke juur on suur ja tugev ning võib juba väikese taime puhul ulatuda 30 cm sügavusele, paari-kolme meetri kõrguse õitsva taime juur aga oluliselt kaugemalegi maasse.

Täpsemaid juhiseid selle kohta, millal ja kuidas karuputke vastu võidelda, leiab Heete Ausmeele sõnul keskkonnaameti kodulehelt. Samuti tasub keskkonnaametit karuputkedest teavitada.

“Siis saame veenduda, kas tegemist on karuputke või hoopis kikka- või moorputkega – viimased ei kujuta ohtu inimesele ega loodusele –, aga ka kindlustada selle, et taimekolooniad oleksid lülitatud tõrjeprogrammi,” selgitas Heete Ausmeel.

Lääne-Virumaal on maaameti kaardirakenduse andmetel kõige suuremad tõrjeprogrammi kantud Sosnovski karuputke kolooniad Põdruse ja Essu kandis. Just sealt sai alguse karuputke võidukäik Eestis, kui kunagise Õitsengu kolhoosi noor agronoom Villu Müüripeal sai innustust ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus ilmunud artiklist ja hankis Ukrainast karuputke seemet, et seda silotaimena kasvatada.

Kui Lääne-Virumaal on maaameti andmetel karuputke tõrjeprogrammi kantud kokku umbes 230 hektarit, siis Põdruse ja Kunda vahele jäävast piirkonnast väljaspool on sellest vaid 15 hektarit Roela lähedal, 10,8 Tapa vallas Patikal, 13,6 Rutjal ning 0,7 hektarit Laekvere vallas Kaasiksaarel.

Heete Ausmeel rääkis, et ka Veneveres on üks korralik karuputkekoloonia, kuid maaomanik, kes peab mesilasi, ei luba taimede vastu võidelda, sest tema sõnul olevat need väga head meetaimed ning ka silmale ilusad vaadata.

Tagasi üles