T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Käsmu lahes otsiti kadunud kullalaeva

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Käsmu lahes otsiti kadunud kullalaeva
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kas Käsmu lahe põhjas midagi on, ei tea keegi. Fotol olev ankur asub mujal.
Kas Käsmu lahe põhjas midagi on, ei tea keegi. Fotol olev ankur asub mujal. Foto: Internet

1927. aastal ilmus Käsmusse vene “admiral” Vorobjov, kes hakkas organiseerima väidetavalt Käsmu lahe põhjas lebava kullalaeva ülestõstmist. Laev olla hukkunud esimese maailmasõja päevil ja lebavat merepõhjas Käsmu ranna lähedal.

Vorobjov tuli lagedale nii usutavate andmetega, et sai osanikeks mitu tuntud Tallinna ärimeest. Käsmus käis ka keegi Solodovnikov, Vorobjovi usaldusmees Saksamaal ja sealsete rahameeste esindaja, kes samuti kullalaeva ülestõstmisest huvitatud olid.

Vorobjov kauples tööle kümmekond kohalikku. Käsmus käis asjadega tutvumas ka riigivanem Teemant koos teiste riigitegelastega, kes seletasid, et kullalaeva otsijate ja valitsuse vahel on sõlmitud leping, mille põhjal kolmandik kullast ja laev kuuluvad Eesti riigile.

Kullaotsijate pealik saabus sageli ise kohapeale tööde edenemisega (ehk laeva täpse asukoha otsimisega) tutvuma ja tõi alati ka raha kaasa. Kohalikele teatas ta, et isegi riigivanem ise olla tema üritust 100 000 sendiga toetanud.

Laeva olemasolu näis seda tõenäolisem, et Käsmu komandeeriti ka üks mereväeohvitser ja riigikontrolli esindaja tööde käiku jälgima.

1928. aasta kevadtalvel kauples Vorobjov taas kümmekond käsmulast tõstmistöödele ja teatas, et lisaks Käsmu laevale ootab tema esindatavat firmat veel 20 väärtusliku lastiga laeva ülestõstmine Murmanski lähedal.

Sõiduks Venemaale anti mitu tähtaega, ent neid lükati pidevalt edasi. Pahased randlased olid aga Vorobjovi lubaduste ootel laevadele munsterdamise maha maganud ning jäid nii suveks hoopis tööta. Vorobjovi kohapealseks esindajaks jäetud laevakapten K. ostis koguni oma raha eest suurema hulga materjale vajalike meremärkide ja muude abivahendite tarbeks.

Kui rannameestel lõpuks kannatus katkes, läksid nad Tallinnasse otsima “admirali”, kes töötas Vene 1. juurdeveo raudtee seltsis. Käsmulasi aga ­Vorobjovi korterisse kordagi sisse ei lastud, sest härra kord lõunatanud, siis puhanud, siis olnud tal külalised või polevat härrat hoopistükkis kodus olnud.

1928. a sügiseks lugu sumbus ja kullalaeva olemasolus hakati üha rohkem kahtlema. Käsmulased said petta ja lubasid tulevikus targemad olla.

Vaikus ja rahu kestis Käsmus 1935. aasta kevadeni, mil sinna saabusid kaks Rootsi lipu all seilavat laeva 39 mehega pardal. Rootslased üritasid külarahvaga sõbralikke sidemeid hoida, sest olid kusagilt kuulnud Vorobjovi afäärist ja inimeste tõrjuvast suhtumisest kullaotsijatesse.

Tollal kutsuti Käsmut leskede külaks, sest suveperioodil elasid külas vaid naised, lapsed ja raugad. Kõik elujõulised mehed olid lihtsalt merel. “Kullalaevastikuga” saabunud 39 viikingit olla muutnud külapilti märkimisväärselt, sest Käsmu naiste igapäevane hall riietus oli kohe muutunud värvikirevaks ja erksaks ning puuder ja iluvärvid olla külapoest kohe otsa lõppenud.

Sõbralikele suhetele aluse panemiseks korraldasid rootslased nelipühil Käsmu rahvamajas suurejoonelise balli, kus kohalikele neiudele jagati priilt nii kohvi, napsu kui ka armastust. Pidu peeti kolm ja pool päeva, laupäevast esmaspäevani, ja teisipäeva hommikul alustasid “Birger” ja “Harald” Käsmu lahe traalimist. Neli päeva hiljem jäi traal millessegi kinni ning laevaomanikud ahmisid juba ärevusest õhku.

Meeste näod venisid aga õige pikaks, kui veepinnale kerkisid piiritusepudelid. Pettumus oli nii suur, et piirituseplekke ei üritatud isegi mitte pardale tõsta.

Laevadega kaasas olnud kontrollohvitser leitnant Väli teatas asjast Käsmu piirivalvele, kes hiljem piirituse merest välja õngitses. Oletati, et 30 piirituseplekki olid loksunud meres juba alates eelmisest “hooajast”.

Kaks kuud kestnud traalimise jooksul ei õnnestunud rootslastel Käsmu lahest mitte midagi märkimisväärset leida. Küll tõusis nende kohalviibimisest aga suurt tulu külarahvale, sest toidukraamile oli jõukas ostja kohapealt võtta. Sellest, kui palju pisikesi viikingeid “invasioonijärgsel” kevadel Käsmus ilmavalgust nägi, ajalugu aga vaikib.

Viisteistkümmend aastat tagasi ilmusid Käsmu lahele uued kullaotsijad. Usk vanadesse juttudesse on suur ning ega keegi vist päris täpselt teagi, mida kõike merepõhi võib varjata.

Tagasi üles