Malevasuvi ei lähe kunagi meelest

Malevas veedetud aja jooksul tuli koos elada, tööd teha ja vaba aega veeta. Sageli leiti sealt sõbrad kogu eluks, mõnikord said malevakaaslastest koguni abikaasad. Malevarühmas ei oldud mitte ainult kodu lähedal, suve võis minna veetma ka teise Eesti otsa. Foto: Erakogu

Malevapluusid, lipud, rühmalaulud – need kuulusid maleva juurde. Töö- ja puhkelaagrid tegutsesid aktiivselt, malevas käimist võis lausa elustiiliks pidada. Noorte töömalevad pole sugugi kadunud, kuid on omandanud hoopis teistsuguse vormi. Säilinud on aga eesmärk: pakkuda noortele töökogemust ning puhkust käsikäes.

Jüri Kruus oli malevakomandör esimest korda aastal 1973. Tööülesandeid täitis ta esialgu Saaremaa ning seejärel Uhtna rühmas. “Töö ja malevaga sai nii mõnegi vääniku sirgemaks väänata,” sõnas ta. Ühel päeval ütles tuttav miilitsatöötaja Jüri Kruusile, et ta peab enda rühma võtma ka üleannetud poisid. Alguses oli malevakomandör vastu, kuid lõpuks ikkagi võttis. “Ega ma teistele lastele öelnud, et mõnel ulakad kombed küljes on,” rääkis ta ning lisas, et ajapikku muutusid needki lapsed tublide keskel sõnakuulelikuks.

Endise komandöri sõnul olevat noored olnud nagu noored ikka ja sellepärast tuli vahel ette probleeme. “Muidu olid toredad poisid, aga armastasid salaja suitsukest teha,” meenutas ta. “Mina pole aga elus mitte üht sigaretti teinud ja minule jäid nad vahele, sest ma tundsin lõhna,” rääkis Jüri Kruus.