Regulatsioon teeb riigihanked läbipaistvaks ja efektiivseks

Agris Peedu Foto: Erakogu

Eduka riigihanke läbiviimise võti peitub asjaajamise täpsuses ning ulatub ettevalmistuse kaudu ka hanke võimaliku vaidlustuseni.

Ajakirjandus on riigihanke tegijate probleeme seostanud seaduse puudulikkusega ning väitnud, et riigihangete ebamõistliku regulatsiooni tõttu on hankeasjades palju vaidlustusi ja kohtuvaidlusi. Sellega ei saa paraku nõustuda.

Vaidlustusi on mõõdukalt

Nii 2009. kui ka 2010. aastal viidi Eestis läbi umbes 6000 riigihanget ning neist vaidlustati vaidlustuskomisjonis alla 5%.

Kindlasti vaidlustatakse rohkem suuremahulisi hankeid, sest tahes-tahtmata on konkurents neis tihedam ning soov võita tugevam.

Vaidlustuste ja kohtukaebuste arvust olenemata on kaebeõiguse tagamine elementaarne, sest me ei saa alati eeldada, et hankija on käitunud õiguspäraselt.

Eksitav on väide, et vaidlus­tuste ja kohtukaebuste tõttu jäävad teenused ostmata ja ehitustööd tegemata.

Näiteks vaid­lus­tus­komisjon tegi oma otsuse 2010. aasta statistika järgi 18 tööpäevaga. Efektiivset menetlust on näidanud ka kohtute praktika, kus halduskohus on hankeasjas otsuse teinud 30 tööpäeva jooksul kaebuse laekumisest arvates.

Hanke põhjaliku planeerimise korral näeb arukas hankija ajakavas ette ka mõistliku vaidlustamise aja.

Vastupidiselt käitudes tekivadki olukorrad, et hankija nägemuse kohaselt peaks ehitustöödega juba olema alustatud, kuid jätkuvalt ollakse rakkes kohtumenetlusega.

Soodsuse kriteerium

Hankijad peaksid enam rakendama majandusliku soodsuse kriteeriumi madalama maksumuse kriteeriumi asemel. Eksitavad on väited, et riigihangete seadus kohustab alati valima kaupa või teenust või ehitustööd madalamast hinnast lähtudes.

Riigihangete seadus võimaldab ja eeldab (§ 31 lg 4), et hankija sõlmib hankelepingu ennekõike majanduslikult soodsama pakkumuse alusel – riigihanget hinnatakse lähtuvalt majanduslikust soodsusest, mitte väikseimast maksumusest.

Majanduslik soodsus seisneb näiteks hinda ja kvaliteeti iseloomustavate kriteeriumide kombineeritud hindamises.

Arvesse võib võtta muidki mõõdetavaid tingimusi – garantiiaeg, hilisem hooldus, keskkonnahoidlikkus.

Näiteks hinnatakse auto ostmisel nii selle soetamismaksumust kui ka hilisemat hoolduskulu.

Majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise kritee­riumid ei pea olema ilmtingi­mata oma laadilt kvantitatiivsed või puuduta­­­ma ainuüksi hindu.

Oluline on, et kõik asjaolud, mida hankija võtab majanduslikult soodsaima pakkumise väljaselgitamiseks arvesse, oleksid võimalikele pakkujatele teada ajal, mil nad oma pakkumusi ette valmistavad.

Üksi hinnast lähtudes võib hankija sõlmida hankelepingu juhul, kui ostetava eseme või töö puhul puudub vajadus hinnata muid kriteeriume.

Kui neid ei esine, ei mõjuta see ka pakkumuse koguhinda. Soovides lähtuda üksnes pakutava kauba või teenuse või ehitustöö hinnast, peab hankija tagama, et kõik tulevase hankelepingu tingimused on hankedokumentides ammendavalt määratletud.

Suhtlust tuleb tõhustada

Eesti Päevaleht (17.12.2010) on kriitiliselt märkinud, et riigihangete seadus ei anna praegu võimalust ebarealistlike pakkumiste tagasilükkamiseks.

Tegelikult on seaduses selline regulatsioon nüüd juba olemas. Põhjendamatult madala pakkumuse puhul on hankijal võimalik teha pakkujale järelepärimine, et veenduda, kas tegemist on reaalse pakkumisega.

Kui pakkuja põhjendusi ei esita või need on ebapiisavad, lükkab hankija pakkumuse tagasi.

Euroopa Kohus on leidnud, et automaatne pakkumuse tagasilükkamine ei ole lubatav ning pakkujale tuleb alati tagada ärakuulamine.

Leian, et hankijad peavad oma pädevust tõstma ning nõudma pakkumuste kohta julgemalt selgitusi ja tõendeid.

ELi põhimõtete ja kehtiva seaduse kohaselt on proportsionaalseid ja lubatavaid võimalusi pakkujaid hankelt kõrvaldada üksnes piiratud hulgal.

Näiteks saab hankelt eemaldada pakkuja, kes on pannud toime maksualase süüteo või on esitanud valeandmeid.

Samuti ei pea aktsepteerima pakkumust, mille on esitanud ettevõte, kelle suhtes on olemas kutse- või ametiliidu aukohtu otsus, millega on tõendatud raske süüline eksimus kutse- või ametialaste käitumisreeglite vastu.

Ajakirjanduses on leidnud kajastamist olukorrad, kus ehitusettevõtja peatab tööd või lahkub objektilt.

Sellega seoses küsin retooriliselt, kui palju on esinenud neid olukordi, kus hankija on nõudnud sisse leppetrahve või viiviseid või lõpetanud ühepoolselt pakkuja olulise lepingurikkumise tõttu lepingu?

Neid olukordi ja kohtuvaidlusi on kahjuks väga vähe, sest hankijad ei rakenda lepingutes ette nähtud õiguskaitsevahendeid, vaid eelistavad olulistest rikkumistest hoolimata lõpetada leping näiteks poolte kokkuleppel või isegi jätkata lepingu täitmist.

Selle asemel kipuvad hankijad hoopis alusetult kritiseerima riigihanke regulatsiooni.

Nii jäävad avalikkus ja teised hankijad ning konkuren­tidest pakkujad ilma olulisest teabest ning võimalusest eelnevatele rikkumistele toetudes ebausaldusväärne pakkuja järgmistel hangetel juba eos välistada.

Ka avalikkusele jääb mulje, et probleem on riigihangete seaduses.

Tugineb ELi direktiivile

Eesti riigihangete seadus ­tugineb suuremas osas Euroopa Liidu riigihangete direktiividele, mistõttu üksnes Eestile omaseid sätteid on seaduses vähe.

Mõõdukas kaebuste maht tagab riigihangete valdkonnas ühtse halduspraktika ning tõlgenduspraktika tekkimise ainult pikema aja jooksul.

Rahandusministeerium
vastas 2010. aastal (juuli-detsember) 751-le hankijate ja pak­kuja­te poolt esitatud nõustamis­pä­rin­gule, mis kindlasti toe­tab ühtse tõlgenduspraktika tekkimist.

Aktiivselt on nõu küsinud ka kutseliidud, kes soovivad kiiduväärselt ise oma valdkonna hangete jaoks juhendeid või standardeid koostada.

Igati toetame ka soovi korraldada enam ühishankeid, sh piiriüleseid hankeid naaberriikidega.

Seni on Eestis kasutamata võimalus koondada teatud hangete (kütus, bürootarbed, kontoritehnika, reisiteenus, telefoniside jms) tegemine ühte kompetentsikeskusesse, nii nagu seda on tehtud näiteks Soomes ja Hollandis.

Nimetatud riigid on pidanud seda otstarbekaks just seetõttu, et hangete korraldamine peab olema ühetaolisem ning suurematel hangetel on võimalik saavutada rahaline võit.

Riigihangete mõõdukas vaid­lustamine, järk-järgult ­üht­lustuv tõlgenduspraktika, hankijate poolt majandusliku soodsuse rakendamise eeldus ning põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste tagasilükkamise võimalus näi­tavad veenvalt, et riigihangete regulatsioon on mõistlik ning riigihankeid on võimalik korraldata läbipaistvalt ja efektiivselt.