Kolumn: Kiusamisest vabaks!

FOTO: Erakogu

Liivi Sidron.

Sellest sügisest olen koolipoisi ema ja see uus roll on kaasa toonud hirmu kiusamise ees. Ma isegi ei tea, mida kardan rohkem, kas seda, et mu last hakatakse kiusama, või seda, et temast saab kiusaja.

Minu kui lapsevanema seisukohalt on mõlemad variandid ühtemoodi halvad, aga lapse mätta otsast vaadates on kiusatava rollis kindlasti raskem olla. 

Vähemalt mäletan enda kooliajast, et minul oli raske pärast tunde jopet süljelärakatest puhastada ja otsida taga oma talvesaapaid, aga võibolla ei olnud ka kiusajatel kerge nii palju sülge toota ja häid peidukohti välja mõelda … Ma ei tea, ma ise ei ole kunagi kellegi asju täis sülitanud ega ära peitnud. 

Kui põhikoolis oma nahal kiusamist tunda sain, siis ootasin aega, mil oleme kõik täiskasvanud, sest mul oli naiivne ettekujutus, et suurte inimeste maailmas kiusamist ei eksisteeri. Nüüd olen suurte inimeste maailmas ja tuleb välja, et see on palju hullem koht kui põhikool.

Lasteaedades ja koolides viiakse läbi kiusamisvastaseid programme, millega paralleelselt korraldavad täiskasvanud inimesed pagulaspoliitika ja homoabielude vastaseid meeleavaldusi, kus minnakse labaseks ja solvavalt isiklikuks pagulaste ja homoseksuaalide suhtes, kaasatakse ka “Homod ahju!”- kirjaga õhupalle kandvaid lapsi. Võibolla tuleks programmi “Kiusamisest vabaks!” raames jagada lillasid karusid hoopis täiskasvanutele, et need õpiksid olema sallivamad ja muutuksid oma lastele heaks eeskujuks.

Olen uhke oma vanemate üle, kes pole mitte kunagi meie ees teistest halvasti rääkinud, kes on jäänud viisakaks ka teemade puhul, mis on neid ärritanud, ja suhtunud austavalt inimestesse, kelle valikuid nad alati ei mõista ega poolda. Seetõttu oligi mul naiivne ettekujutus, et täiskasvanute maailm on küps, arukas ja viisakas. Tegelikult see nii ei ole ja selle nägemiseks ei pea isegi kodust välja minema, piisab, kui avada Delfi kommentaarium või Perekooli foorum, kus on rohkem ebaviisakust, labasust, õelust ja viha, kui oli süljelärakates mu jopel. 

Ehk tuleb koos lillade karudega üles kasvav põlvkond küpsem, arukam ja viisakam. Mul endal puudub programmiga “Kiusamisest vabaks!” kokkupuude, kuigi sellega on liitunud ka Kadrina lasteaed. Ilmselt on seda teinud mõni teine rühm, aga ka ilma programmita pole lapsed tulnud koju jutuga, et keegi neid lasteaias kiusaks. Vastupidi, kõik pidavat olema omavahel head sõbrad ja seda nägin ka ise eelmisel õppeaastal iga kord, kui lastele järele läksin: kolmest rühmast kahes algas üks suur head-aega-jätmise-kalliralli. 

Tahaksin loota, et need sõbralikud kokkuhoidvad kallistused jätkuvad koolis, kus esimene poiss alustas õppimist klassis, milles hakatakse rakendama VEPA (Veel Paremaks) metoodikat positiivsema õpikeskkonna loomiseks. 

Kui nüüd leiaks metoodika, mis muudaks suurte inimeste maailma positiivsemaks paigaks, et kallirallid, lillad karud ja VEPA ei voolaks lastel koduseinte vahel mööda külgi maha … Alustuseks on minu vanemate metoodika päris hea – elage ja laske teistel elada!

Liivi Sidron

Tagasi üles