Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/23/5876523t1he347.jpg)
“Tere!” ütleb prantslane Faustin Maurel selges eesti keeles valjusti, kui temaga Kadrina kunstidekoolis kohtume. Kadrina Karude logoga mütsi kandev päikesepoiss on Maarjamaal veetnud rohkem kui kuu ning esimesed eestikeelsed sõnad on tasapisi selgeks saanud.
Sellest sügisest Kadrina keskkoolis ja kunstidekoolis õppiv prantsuse noormees Faustin Maurel on pärit rikkaliku ajalooga Nîmesi linnast. Kuigi Faustin ütleb, et tegemist on väikelinnaga, pole see meie mõistes sugugi nõnda. Vahemereäärses Nîmesis elab enam kui poole rohkem inimesi kui Tartus.
Mõnusalt päikselisest kliimast augusti keskpaigas vihmasesse Eestisse saabunud Faustin on Kadrinas juba harjuma hakanud. Keel on küll raske, aga aegamisi see juhendaja käe all tuleb. Ja mitte vaid eesti keel – siin saab ta ka kõvasti inglise keelt harjutada, sest seda räägib ta üpris tugeva prantsuse aktsendiga.
Eestisse tõi noormehe armastus korvpalli ja pillimängu vastu. Varem St. Stanislas Sacre Coeur’i koolis käinud ja NîmBasketi meeskonnas korvpalli mänginud Faustin vahetas koduklubi aastaks Kadrina Karude vastu. Kahjuks tuleb tal nüüd aga mõneks ajaks spordist loobuda, sest vigastas õnnetul kombel oma jalga ning peab mitu nädalat karkudega käima.
Igas asjas helgemat külge nägeva noormehe sõnul jätabki see rohkem aega end pillimängule pühendada. Kui muidu mängib andekas noormees ka klaverit, siis Kadrinas tahab ta harjutada tuuba sugulaspilli eufooniumi. Suure läikiva vaskpuhkpilli sai ta mõne aasta eest vanematelt kingituseks. Muide, ka Faustini vend on korvpallur ja muusik – tema instrumendiks on samuti klaver, ent ka saksofon.
Kadrinas õpetab noormeest puhkpilliõpetaja Kaido Järvsoo. “Kaido on lahe,” ütleb Faustin rõõmsalt, tunnistades samas, et pole tegelikult eestlastest veel täielikult sotti saanud. “Te olete hästi abivalmid, aga samas väga vaiksed,” ütleb ta mõtlikult. Ent klassikaaslaste kohta jätkub tal vaid kiidusõnu, sest nood osutavad talle igakülgset abi nii tunniteemade kui koduste tööde mõistmisel.
Faustini elu Kadrinas ei möödu ainult muusika ja pallimängu tähe all – ka koolis tuleb tublisti tööd teha. Tema lemmikaineteks on keemia, füüsika ja matemaatika, väga proosalisel põhjusel: numbrite keel on igas riigis ühesugune.
Peale pere ja sõprade ei tunne prantslane Eestis eriti millestki puudust.
Siiski nimetab ta veel üht: toitu. Ei, me ei räägi tigudest, vaid hoopis korralikest pannkookidest.
Need polevat siin sama maitsega nagu Prantsusmaal. Roog, mis talle Eesti köögist kõige vähem maitseb, on aga puder.
Kui muidu elab Faustin koos teiste vahetusõpilastega Kadrina hostelis, siis nädalavahetused veedab ta tugiperega midagi lõbusat tehes. Nädalalõppe ootab noormees väga.
Loomulikult ei saa me Faustiniga vesteldes mööda ka terrorismiteemast. Juulis terrorirünnaku all kannatanud Nice asub Faustini kodulinnast vähem kui mõnetunnise autosõidu kaugusel. Sellest rääkides noormees tõsineb. “Võin käsi südamel öelda, et Eestis tunnen end palju turvalisemalt kui kodus,” ütleb ta, ent lisab, et on Prantsusmaale jäänud lähedaste pärast küllaltki mures.
Sellele vaatamata püüab Faustin vahetusõpilaseks olemise ajast viimast võtta. Kadrinasse jääb noor prantslane kooliaasta lõpuni. Selle aja jooksul loodab ta nautida nii palju eesti kultuuri kui võimalik.