Eestist? Kuidas te siia oskasite tulla?

Guadeloupe Foto: Internet

Mhmh, Eestist …, keerutab Samantha näpu vahel minu autojuhiluba. Ta lausa võpatab, kui näitan oma mobiiltelefonist kodus tehtud fotosid hiiglaslikest lumehangedest.

“Öäöü …, kuidas te jõudsite sellisele mõttele, et just siia tulla?” küsib hämmastunult Indiast pärit kaunitar, kes tegeleb Kariibi mere ääres Prantsuse Antillidel Guadeloupe saarel ühes rannahotellis autode rentimisega.

“Kes seda enam mäletab, lihtsalt tulime …”

Samantha kergitab kulme. Ta pole kunagi näinud kedagi, kes on näinud kedagi, kes on näinud eestlast. Ja ta pole ainus sel saarel. Raske on anda isegi hinnangulist numbrit, mitu eestlast seal käinud on.

Siis teatab Samantha justkui süüdlaslikult, et tegelikult on kõik üüriautod hõivatud, kuid äkki ta ikkagi leiab meile ühe, kuna Eesti on nii eksootiline paik sel maamunal. Leiabki. Üsna soolase hinna eest, kuid ilma autota ei ole sel Hiiumaast veidi suuremal saarel õieti midagi teha. Järgmisel päeval ulatabki neiu mulle täiesti uue Chevrolet Aveo võtmed.

Ei ühtegi eestlast

Guadeloupe on Prantsusmaa departemang Antillide saarestikus, kus kehtib euro, kuhu Pariisist lendab siseliinilennuk ning kus kogu elu käib ainult prantsuse keeles.

Mu elus ei ole olnud perioode, mil ma paari nädala jooksul ei saa jutust tühjagi aru. Seal olin täielikult välja lülitatud uudistest ja/või internetist, kümne päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi rahvuskaaslast, rääkimata soomlasest või venelasest.

Turistideks on seal enamasti prantslased, kes Pariisist kümne lennutunni kaugusel talvepuhkust veedavad ning lisaks rannamõnude nautimisele ka pisikeste üüriautodega mööda kalurikülasid ja vihmametsi kihutavad, et imelist loodust nautida.

Seal, hiiglaslikus botaanikaaias, vastu matkates tavatsevad nad võõraid tervitada, nõnda saan õige pea selgeks, mis vahe on bonjour’il (“tere”) ja bonsoir’il (“tere õhtust”). Kuigi teinekord ütled ähmiga, kuid siiski püüdlikult aurevoir, mis maakeeli hoopis “head aega” tähendab.

Vaid korra ühes surfilaagris kohtasin gruppi rootsi tütarlapsi, kes üritasid lainelauasõitu selgeks saada.

Kohalik elanikkond koosneb valdavalt neegritest, kes on väga vahetud ja lõbusad, nad naeravad alalõpmata kõva häälega, aga miks neil ei peaks lõbus olema, kui kogu aeg on soe ja mõnus. Ei pea nad ju ahju kütma ega puude pärast muretsema.

Keegi saareelanikest ei poe nahast välja, et turistidele meeldida või neile midagi kaela määrida. Enamasti tegeldakse saarel suhkruroo kasvatamisega, millest valmistatakse nende eriomast toodangut - rummi. Teiseks tähtsamaks materjaliks tundub olevat kookos, millest peale toiduks kasutamise meisterdatakse ka kõiksuguseid suveniire ja tarbeesemeid. Suurem osa toidust ja muust vajaminevast tuuakse saarele siiski sisse ning see avaldub selgelt ülimalt kõrges hinnatasemes.

Jah, kookos … Palmi alt varju otsides võid kookospähklitega vabalt vastu pead saada ning tahtmatult tabad end seal lesides mõttelt, et see võiks küll üks tobe juhus olla, kui nii minema peaks. Seetõttu ei riski palmi alla pikemaks ajaks jääda, kuigi päikese käes on palav.

Guadeloupe vulkaaniline saar jaguneb kaheks ja on võtnud justkui liblika kuju. Kui saare ühes otsas on mäed ja vihmametsad koos kaluriküladega, siis teisel pool laiuvad soised mangroovisalud. Lagedad platood ja valgete liivadega rannad.

Jaanuaris sajab seal siiski üsna tihti, hooti ja ootamatult, kuid see kõik on pigem kosutav. Rääkimata silmailust, mida pakuvad valged pilved, mis mähkinud end ümber lopsakate mäetippude.

Kõik teed viivad Pariisi

Niisiis. Et eestlaste poolt üldiselt avastamata Guadeloupele jõuda, tuleb minna esmalt Pariisi. Me tegime seda Helsingi kaudu lennates.

Jaanu­ari varahommikul läbi jäävihma Rakverest Tallinna poole sõites kisub jutt paratamatult Prantsusmaale ja prantslastele. Sellega seoses kerkib esile trobikond selleteemalisi kokkusattumusi. Näiteks käisin just eelmisel õhtul Rakvere Teatrikinos vaatamas filmi prantsuse lauljast ja (elu)kunstnikust Serge Gainsbourgist, kes tegi laulud tol ajal üliskandaalsele filmile “Emmanuelle” ja keda tuntakse kui kõva naistemeest, kelle võrku jäi teiste seas ka Brigitte Bardot.

Meid lennujaama sõidutav sõber rääkis mõne päeva eest teles näidatud Mark Soosaare dokumentaalfilmist, mis jutustas Eduard Wiiralti Pariisi-päevist, et kui raske oli seal vaesuses vastu pidada. Olime sellesama sõbraga külastanud Pariisis Wiiralti hauda, kuid sellest on möödas juba üle tosina aasta. Sealt edasi meenus mulle hiljutine “La Boheme” Eesti rahvusooperis, mis jutustab just sellest samast boheemlaseelust Seine’i jõe kallastel.

Ülalpool pilvi üle Atlandi ookeani sõitmise ajal näitas termomeeter õhulaeva akna taga kuutkümmend külmakraadi ning sügavsinises taevas naeratas silmipimestavat naeru suur päike. Tol hetkel tundus, nagu olekski teel paradiisi. Aga et ajavahe on Eestiga võrreldes kuus tundi, siis sõitsime päikese eest ära, et tervitada teda juba mõni aeg hiljem palava türkiissinise Kariibi mere kaldalt, mis võis mõõduka ettekujutuse korral anda tõesti paradiisi mõõdu välja.

Lend sujus üllatavalt hästi ja aeg jooksis tänu peatoes asetsevatele teleekraanidele kiiresti. Seal sai vaadata kõige uuemaid filme, kuid osaleda ka näiteks mängus “Kes tahab saada miljonäriks?”. Probleem oli vaid selles, et kõik see käis taas prantsuse keeles. Lihtne on ju vastata küsimusele, milline on maailma kõrgeim mägi, kuid raske on vastata küsimusele, millest sa aru ei saa, isegi siis, kui helistada sõbrale …

Kariibi mere piraadid

Loomulikult oli esimene asi, mis saare lennujaamas vastu paistis, “Kariibi mere piraatide” seinasuurune plakat. Kummaline, et seda filmi näidati ühes Eesti telekanalis just reisi eelõhtul. Piraadikapten Jack Sparrow’d ennast (muidugi mõista mustema nahavärviga kui filmis) võis näha kallite hotellide randades, kus valitsevat heaolu me korra tõeliste rehepappidena “varastamas” käisime. Vale-Jack lõikas matšeetega ananassi ja pakkus valgetele preilidele, kes heledal rannaliival paljaste rindade väel tumedamaks tahavad saada, või müüs prantsuse musjöödele banaanilehtedest tehtud kübaraid.

Kõrval ronis üks “piraat” paljajalu ja paljakäsi palmi otsa, et naasta sealt aplausi saatel.

Kui aga värvikate piraatide plakat oli silmist kadunud, tervitas meid karmivõitu reaalsus - lennujaamas selgus, et keegi meile vastu ei tulnudki ja ei olnud ka ühtegi vaba üüriautot, isegi mitte seda, mis sai eelnevalt internetis kinni pandud. Seetõttu tuli oma poolsaare tipus jahisadamas asuvasse apartementi minna taksoga ning edasi kandiski seiklus meid loo alguses kirjeldatud kahekõneni Samantha­ga.

Kuid jahisadamaga on hoopis teised lood. Loomulikult viis see mõtted meie maailmaränduritele. Kahjuks polnud kohal Nordea kirju ja sinimustvalget lippu kandvat uhket katamaraani, vaevalt ta seal käiski. Hiljem lugesin, et meie kartmatud rändurid olid sel ajal küll Kariibidel, kuid kusagil Grand Caymanil (meist mõni saar ülalpool).

Kuidas selle Hemingwayga ikka oli

Hiljem, ühel varahommikul (seoses ajavahega läks uni juba poole öö pealt ära) kalurikülas paadiga kalalt tulevate kohalike meeste askeldamist jälgides, rändasid mu mõtted hoopis Ernest Hemingwayle, kes teadupärast kirjutas kunagi isegi eestlastest. Tegelikult ei olnud ju see päris nii, nagu arvame teadvat – et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase, aga midagi sinnapoole ikka.

Jutt käib Ernest Hemingway 1937. aastal avaldatud raamatust “To Have and Have Not”, mis jutustab kalapaadi kaptenist, kes muu hulgas vedas Kuuba ja Florida vahet ka salaalkoholi ja inimesi.

Eestlaste kohta kirjutatakse raamatu lõpupoole: kui peategelane vaagub ühes paadis hinge ja tema paati pukseerib piirivalve, kirjeldab autor, mis samal ajal sadamates juhtub.

“Neljandal kail seisab 34 jala pikkune jaht, koos kahe eestlasega kolmesaja kahekümne neljast, kes purjetavad maailma eri paigus 28-36 jala pikkuste laevadega ning saadavad artikleid eesti ajalehtedele. Need artiklid on Eestis väga menukad ning toovad nende autoritele sisse dollari kuni poolteist ühe artikli kohta. Neid avaldatakse pealkirja all “Meie kartmatute rändurite saagad” ning need võtavad ajalehes enda alla selle ruumi, mis ameeriklastel hõivatud pesapalli- või jalgpalliuudistega.

Mitte ükski korralik jahisadam lõunavetes ei ole täiuslik ilma vähemalt kahe päikesest põlenud, soolast pleekinud juustega eestlaseta, kes ootavad tšekki oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, purjetavad nad järgmisesse jahisadamasse ja kirjutavad järjekordse saaga.”

Kas pole täpselt nagu Jaan Tätte Arteris? Või siis Nepaalis elanud Roy Strider, kes usutavasti sai Virumaa Teatajas ilmunud reisijuttude eest teenitud honorariga seal mägikülades kenasti hakkama. Igatahes ilmusid ta lood hiljem raamatuna.

Eestlasi aga ma sel reisil tõepoolest ei näinud, kuigi paari nädalaga kasvas ette selline habe, et mõnigi sõber võrdles siinkirjutajat väljanägemise poolest suure kirjaniku endaga. See oli mõistagi selge liialdus.

Hiiglaslik kasvuhoone

Kogu saarel veedetud aeg kujunes meeldivaks avastusretkeks ning looduskaunis saar andis end päev-päevalt, isegi tund-tunnilt üha rohkem kätte.

Küll pakkusid põnevust kõrged suhkruroopõllud, küll vihmametsamäed, mis otsapidi pilvis, küll pälvis imetlemist inimtühi hiiglaslike ookeanilainetega liivarand, küll pelikanidest ja imepärastest teokarpidest (kaladest muidugi ka) tulvil kalaturg, küll helesiniste laguunidega kaljunukid, mille kõige servmisesse otsa on püstitatud suur rist hukkunud meremeestele.

Kitsad mägiteed viisid meie väikese “üüritopsiku” aeg-ajalt nii kõrgele, et kõrvus hakkas kohisema ja vahepeal tundus, et maa külgetõmbejõud saab otsa.

Hunnitud vaatepildid avanesid aga nii seal kui ka sini-sinise mere ääres laguunide servas.

Looduspargis võis näha selliseid loomi ja linde, keda peaks tegelikult looduseski kohtama, kuid halb asi on see, et fauna poolest on saar üsna vaene. Nimelt olevat sinna kunagi Ameerikast miskid närilised sisse toodud, kes maod hävitaks, kuid need olid ka kõik teised elukad nahka pistnud, kaasa arvatud papagoid.

Siiski võis seal peale nende samade üle tee vilksavate näriliste näha nii ülitoredaid pesukarusid, iguaane, kelle kuju mõni kaljunukk vägisi meenutas, aga samuti koolibrit, keda jäin minutiteks imetlema ja filmima, kui see imepärane kiiretiivuline pisike olevus õitelt nektarit korjas. Rääkimata randades toimetavatest eri liiki krabidest, kes eelarvamusele vaatamata täitsa vahvateks tegelasteks osutusid ning kelle jälgimisele võis kuluda pikki minuteid.

Vihmametsale kohaselt sadas seal üsna tihti ja ootamatult ning see tegi niigi niiske metsa justkui hiiglaslikuks botaanikaaiaks või kasvuhooneks. Kui sealsed kalad on meile tuttavad akvaariumist, siis taimed on tuttavad Eesti tubade aknalaudadelt või kontorikappidelt. Nende all tundsin end tõelise kääbusena ning maha langevate suurepinnaliste ja raskete lehtede obadusest oli targem hoiduda.

Guadeloupe saarel Vahemere äärest tuttava vilka ööeluga ma kokku ei puutunud, ehkki sealgi on kindlasti omad klubid ja diskoteegid, oleneb sellest, kas asud kuurordis või mõnes üksikumas paigas. Ega pimedas välja ei kippunudki. Lõunamaa öö on must nagu sealne elanik ja kui ta veel tumedaid rõivaid kannab, võib vabalt kokku põrgata.

Siiski sattusin juhuslikult ühele vabaõhu muusikafestivalile, mis näis olevat mingi vaba lava moodi ettevõtmine. Publikut oli küll vähe, kuid lavalt kostvad Jamaica rütmid kütkestasid oma hea tasemega. Kõrvalautos üritas üks noormees oma sõbraga kitarri häälestada, sealt voogav kanepihais oli suisa lämmatav. Lavale need sõbrad tol õhtul ei jõudnudki.

Meil oli õnn viibida saarel samal ajal, kui seal toimus ka karneval, aga võimalik, et neid karnevale peetakse seal igal kuul. Igatahes mitmel puhul peatasid trummi põristavad ja maskides noored turiste ning mangusid annetusi, et karnevaliks kostüüme osta. Nädalavahetusel täitusidki linnatänavad kõige kirevamatesse värvidesse riietatud karnevalil osalejatega.

Üldse armastatakse seal kirkaid rõõmsameelseid värve, oranžid-kollased on nende kreooli rahvarõivad ja sama värvi ka majad, kus nad elavad.

Eesti euromünt tekitas kahtlusi

Kui Kariibi mere saari kujutledes võiks ette manada pildi vaesest ja vähese rahvaarvuga palmisaarest, siis tegelikkuses on Guadeloupe paiguti lausa üle rahvastatud. Sealt ei puudu isegi Euroopa Liidu toel valminud kiirtee ja hiiglaslikud ostukeskused.

Tüüpiline maastikupilt kuurordis on selline: autode rivi sõiduteel, kookospalmide rivi rannas ja lainelaudade rivi meres …

Saare tippudes on pangad, kuhu võis silmapiiri imetlema jäädagi. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Sain sellest nn kohvikust kookosjäätise, mida kohalik neegripoiss sõtkus. See oli nii maitsev, et ostsin sama ka ühes mägikülas naksaka proua käest, kuigi ta väntas seda sorbetti vahule oma paarkümmend minutit ja sai selle eest kaks eurot. Olin ilmselt ainus klient paari tunni jooksul.

Eesti kontuuriga uhiuut euromünti veeretas ta käes kauem kui teisi, kuid võttis siiski naeratades vastu. Imelik mõelda, et asusime sel hetkel Euroopa Liidus.

Sama kummaline on mõelda, et päike loojub küll läände, kuid hoopis tõusva päikese maa Jaapani poole. “Jamaical ja Kuubal on ühised tähed”, ümisesin koduteel ühele tuttavale palmile.

Olen igal pool ostnud kohaliku maa lipu. Guadeloupel seda saada ei õnnestunudki. Kui mõnes suveniiriputkas lippu küsisin, öeldi, et osta Prantsusmaa oma. Ometi on ka saarel tore sinimust lipp olemas, mida nägin vaid korra ühe kuurordi õmbluspoe katusel.

Kuna pood oli suletud, otsisin naaberäride müüjataride abi kasutades äriomaniku üles. Tutvustasin end kui kuulsat lipukollektsionääri Eestist. Aga see oli viga. Kuna sealmail pole kauplemine kombeks, siis öeldi, et lipp maksab 50 eurot ja kõik. No mis see summa siis kuulsale kollektsionäärile ära ei ole. Et lipp oli äriomaniku abikaasale kingitud, ei saanud kuidagi tingida. Veel järgmisel hommikul käisin sealt läbi, kuid kedagi polnud kodus ja lipp jäigi minust maha.

Aeg veeres ja üha tihedamini hakkas kõrva kohvrirataste vurin. Kohvrirataste vurin viib alati mõtted lahkumisele, aga reisil olles kuuled kohvrirataste vurinat juba esimestel puhkusepäevadel.

***

“Härra, ma olen siin elanud kuus aastat,” ütleb naeratav teenindaja.

“Ja kuidas meeldib?”

“Mõnikord jääb siin kitsaks ja tunned, et tahaks minna kuhugi kaugele-kaugele …”

“Aga tulge siis Eestisse!”

“Prr, see on juba liiga kaugel.”

Olles uppumas selle neiu sügavmustadesse silmadesse, mõtlen ise, et igaühel on vaja käia kusagil kaugel ära, et taas tunda rõõmu oma kodu üle.

Nii ongi.

Nägemist, Kariibi mere piraadid ja kõik teie, ilusad ja rõõmsad Guadeloupe inimesed!

Au revoir!

Guadeloupe

• Pealinn: Basse-Terre

• Rahvaarv: 405 500

• Pindala: 1 628 km²