Noor näitleja kinnitab Rakvere laval kanda

Noort näitlejannat Maarika Mesipuud näeb Rakvere teatri publik ka homme esietenduvas lavastuses “Eksperiment õhupumbaga”. Foto 2009. aastal Maarja küla toetuseks peetud heategevuskontserdilt Vene teatris.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Rakvere teatri noor näitleja Maarika Mesipuu tahtis lapsena lauljaks saada, kuid siis tulid koolinäidendid ning okkaline tee viis Viljandi teatrikooli ja sealt edasi Rakvere teatrisse, kus ta homsel esietendusel taas lavale astub.

Miks just Viljandi?

Kui lõpetasin gümnaasiumi, siis proovisin lavakasse ja seal läks päris hästi. Mul oli tunne, et see oli üldse esimene tunnustus, et ma seal järjest edasi sain. Ju siis seal nad nägid minus seda miskit, aga sisse ma siiski ei saanud. Järgmisel aastal proovisin Viljandisse, seal läks täpselt samamoodi. Jõudsin päris lõppu, aga sisse ikka ei saanud. Siis ma proovisin veel ühe korra lavakasse ja siis Viljandisse ning seekord sain ka sisse.

Kui palju oli esimesel teatrikooli aastal tagasilööke?

Üle mõistuse raske ei olnud vist üldse. Oli küll keeruline, selles mõttes, et ma olin mingitel hetkedel segaduses, eriti esimesel kursusel. Kõik olenes palju õppejõu maitsest – mis talle meeldis ja sobis.

Ma sain kinnitust, et olen õiges kohas ja tegelikult ei ole asjad väga halvasti, kui Adolf Šapiro käis meile meistriklassi andmas. Tegime seal mingeid etüüde ja ta ütles, et mul läks hästi ja talle meeldis, mis ma tegin. Ma teadsin küll, et ma tegin hoopis teistmoodi kui teised. Osa näitasid kõike hästi väliselt, lausa pritsisid energiat välja, aga mina töötasin pigem oma mingisuguste sisemiste tundmuste pealt. Ei rabelenud ringi, vaid tõin mingeid muid emotsionaalseid asju välja. Ma sain aru, et see on ka õige, aga me lihtsalt ei tegele veel selliste asjadega, kuid see tuleb. Ja see tuligi. Selles mõttes läks kool minu jaoks järjest paremaks ja kergemaks.

Kuidas kursusega läbisaamine oli? Näitlejatel tundub see olevat pea alati väga hea.

See ei tähenda üldse, et on alati hea, sest kursused on väga erinevad, ja ma arvan, et meil on lõppkokkuvõttes väga vedanud. Minu arvates oli esimene pool aastat täielik tundmaõppimise aeg. Isegi esimeste eksamite ajal tundus osa inimesi veel nagu võõrad. Teed nendega koostööd küll, aga ei tunne veel piisavalt, kardad väheke.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem elasime koos, tegime suve läbi igasuguseid asju. Me olime nii palju koos ja tihti nii kitsastes ruumides, et saad teada kõikide inimeste kohta, millised nad on. Sa harjud nendega ära. Väga raske on öelda, et keegi ei meeldi. Kui sa inimestega niimoodi harjud, siis nad saavad sulle ikka väga lähedasteks. Aga on kursusi, kellega ei juhtu seda.

Kooli lõpust on möödas ligi kaks aastat. Millised on omavahelised suhted pärast kooli?

Just olime koos aastavahetusel. Saame päris tihti kokku, õnneks on meil mingisugused asjad, mis meid ka seovad. Näiteks Improteater – selle trupis ongi enamik meie kursuselt. Tänu sellele saame kokku treeningtsükliteks paar korda aastas ja siis etendustel.

Mis sai pärast teatrikooli?

Eestis on nii, et kui sa pärast teatrikooli lõppu tööd ei saa, siis sa oledki töötu näitleja ehk vabakutseline. See kõlab küll uhkelt, sest osa näitlejaid, kes on endale nime teinud, on ennast ise võtnud kuskilt teatrist vabakutseliseks. Meile sellist otsust teha ei antud. Meile oli see paratamatu.

Esimesel aastal olingi vabakutseline, sel aastal hakkasimegi tegelema Improteatriga, oli “Theised” Genialistide Klubis, siis tuli Vana Baskini Teatris üks roll, mille ma õppisin sisse.

Kuidas tulevad noore vabakutselise näitleja rollid?

Kui veab ja sul on lavastajate ja näitlejate hulgas fanclub, siis helistatakse ise ja pakutakse, et kuule, tule tee meil seda rolli, aga mina siiski tuletasin ennast meelde ka.

Ma võisin küll arvata, et võib-olla kuskil teatris minust midagi nagu peetakse ja mõni inimene mind kutsuks, aga ma ise tuletasin end ka meelde. Ma helistasin lavastajatele ja teatrijuhtidele, et tahaks väga midagi teha. Kui on midagi tulemas, siis minu peale mõeldaks. Ja siis tulid ka mõned väga toredad asjad, näiteks Rakveres.

Kuidas te Rakverre sattusite?

Ma ei olnud kunagi Rakvere teatris käinud. Tulin siia esimest korda “Kuidas elad? ... Ann?!” raames. Ma ei mäleta isegi, mida ma enne sellest teatrist arvasin. Ma enam-vähem teadsin, kes seal näitlejad on, aga muud ei osanud arvata. Enne seda olime just teinud Vargamäel “Tõde: EI: õiguse” lavastuse ja siis tulime “Anni” mängima, kõigepealt proove tegema, Rakvere teatrisse. See oli väga äge.

Teater oli ilus, hästi sõbralikud inimesed ja meid võeti hästi vastu. Selline tunne, nagu tõesti oleks meid oodatud. Muidugi, kõigi näitlejate, inimestega tuttavaks veel ei saanud. Tegime proove ja olime Rakveres, teatris ja pan­sionaadis ja siis Üllar Saaremäe ütles mulle, et see “Tõde: EI: õiguse” roll on väga hea roll, talle see väga meeldis. Siis mul oli küll selline vau-efekt. Ja ma väga ei põdenud seda, et mul oli seal “Annis” niisugune pisikene osa.

“Anni” mängisime kolm aastat, mis tähendab, et kogu aeg käisime kooli ajal Rakveres. Ja nii tore oli siia Rakverre tulla. Hea oli olla sellises päris teatris. See hakkas tunduma sellise o-m-a kohana.

Kui see “Ann” oli välja tulnud ja oli jälle Šapiro meistriklass, tegime harjutust: pidime silmad kinni panema ja kujutlema, kus me oleme viie aasta pärast. Mina nägin Rakvere teatrit. Muidugi ei teadnud meist veel keegi, mis üldse saab - see oli teise kursuse ajal. Oli see minu tahtejõud, sest mulle nii väga meeldis see Rakvere, või midagi muud, aga ma võisin uskuda, et võiksin viie aasta pärast Rakveres olla.

Siis lõpetasin kooli ära. Kedagi Rakvere teatrisse tööle ei võetud, kuigi lootused olid kõigil hästi suured. Minu õnn oli see, et Rakvere teatri noored naisnäitlejad jäid talvel, pärast seda, kui ma olin lõpetanud, lapseootele, ja siis ma tuletasin ennast jälle meelde. Siis oligi mind vaja rolle sisse õppima. Esimesed rollid olid lavastustes “Elu ja kuidas sellega toime tulla” ja “Pipi Pikksukk”. Mõlemas teen siiamaani kaasa. Kevadel-sügisel võeti mind siiski Rakvere teatrisse tööle.

Kui pikalt te oma aega riigiteatris ette kujutate?

Kui mul on Rakveres prooviperiood, siis Improteatrisse ma ül­d­se ei jõua. Või siis mõnel üksikul vabal päeval või nädalavahetusel. Aga kui on selline periood, et mängin ainult etendusi, otseselt proovi ei tee, ja on ka Improteatri aeg, siis ma arvatavasti jõuan rohkem seal ka olla. Siiski on ka etendusi päris palju. Ei ole nii, et teen proovi ja siis lebotan. Aega planeerida saab nii, nagu plaanid saadetakse.

Te rääkisite enne, et Rakvere teatri noored naised jäid lapseootele. Kas on ka see võimalus, et kui nad tagasi tulevad, kõigile rolle ei jagu? Kuidas te sinna väikesesse teatrisse mahute?

Ma loodan väga, et seda probleemi ei teki, et meid on liiga palju. Juba varem mõtlesime ja vaatasime, et Rakvere teatris on noori naisi ikka vähe. Võiks rohkem olla. Ja see, et kaks näitlejat nüüd koju jäid, andis meile kohe rohkem rolle. Me saime nende rollid ja tulid ka juba uued. Aga ma arvan, et trupil on kergem ja toredam, kui on rohkem näitlejaid. Siis on võimalusi teha korraga rohkem etendusi.

Peale sinu ja Natali Lohu võeti sel hooajal Rakvere teatrisse tööle ka värskelt Tallinnas teatrikooli lõpetanud noored näitlejad. Suvel saite teha koostööd “Tormis”. Kas on tunda erinevust mängimisviisis või selles, kuidas näitlejaks on õpetatud?

Kindlasti on mingeid erinevusi. On paratamatu, et kui üks grupp inimesi õpib, saab ta ühed kogemused, ning kui teine grupp õpib, saab teised kogemused – nii nad on erinevad.

Ma arvan, et oli küll selliseid hetki, mil vaatasime, mida nemad teevad,  kuulasime märkusi ja mõtlesime, kuidas nad seda ei tea. Meile taoti seda kooli jooksul peakolu sisse niimoodi, et me seda iial ei unusta. Aga kogemused ongi erinevad. Nemad saavad ilmselt meie puhul sama mõelda mingite teiste asjade puhul. Meil ei ole ju samad õpetajad. Kui on samad õpetajad, on samasugused kogemused. Erinevad õpetajad - erinevad kogemused.

Siiamaani on põnev oodata, millal tulevad sellised lavastused, kus me saame nendega päriselt mängida. Natalil on seda olnud vist juba rohkem, seal “Unenäokohvikus” ka. Ja nüüd 19. veebruaril esietendub “Eksperiment õhupumbaga”, kus me mängime Kerttu Moppeliga kaksikõdesid. Ja Liis Haab ning Lauri Kaldoja on ka seal.

Kuidas olete siiani oma rollidega Rakvere teatris rahul?

Mulle väga meeldib “Elu ja kuidas sellega toime tulla” roll. See on küll sisse õpitud roll, see on teistmoodi kui ise rolli teha, aga mulle meeldib, mis mulle on ette antud. Seda oli väga kihvt sisse õppida ja nüüd on seda väga kihvt mängida. Annika roll “Pipi Pikksukas” on ka väga tore. Selles mõttes on see suur roll, et ma olen väga palju laval. Sel­lel saab kevadel 200 etendust täis. “Tormist” ma rääkisin, tekitasime seal taustameeleolu, ja “Papagoide päevad” oli ka päris omamoodi kogemus.

Kas te olete unistanud mõne lavastajaga koos töötamisest?

Mul oli väga kahju, et Mati Unt ära suri, enne kui ma teatrikooli läksin. Mul oli kohutavalt kahju, et mul ei olegi võimalust selle inimesega koostööd teha. Samasugused mõtted olid mul siis, kui Mikk Mikiver suri. Aga neid on tohutult palju, kellega tahaks koostööd teha.

Minu jaoks on toredalt paradoksaalne lugu, et siis, kui Aare Laanemets suri, ma juba teadsin, et tahan näitlejaks saada. Mul oli jube kahju, et ta ära suri, et nüüd ei saagi ma talle enam mängida. Aga ma tulin Rakveresse ja hakkasin tegema “Pipi Pikksukas”, mille lavastaja on Aare Laanemets, Annika rolli.

Nii et põhimõtteliselt olen ma mingil tasandil temaga koostööd teinud. Eili Neuhaus, kes oli tookord samuti lavastamisprotsessi juures, ütles mingeid märkuseid ja asju, et Laanekas ütles seda ja ütles nii - see oli lahe. Eili Neuhausi läbi Aare Laanemets nagu suhtles minuga (naerdes - toim.).

Kui palju jõuate ise publikuna teatris käia?

Mul on tunne, et mina veel jõuan. Teatris kauem olnud inimesed justkui ei viitsi enam - kui sul on juba pere ja lapsed ja vähe vaba aega, kui sa tahad rohkem kodus omaette olla.

Jaan Rekkor ütles selle kohta ükskord väga ägedalt, et kui sa tuled oma karjalaudast õhtul koju, siis sa ei taha minna naaberkarjalauta ekskursioonile. Aga mina veel tahan.

Tagasi üles