Riigikohus arutab haldusreformi kaasust ja uus minister kujundab seisukohta. Seega võiks ju loota, et koera saba jupikaupa raiumise asemel saaks selle ehk korraga ära teha. Nii nagu plaanitakse Saaremaal, kus on kujunemas kogu saart haarav kohalik omavalitsus (KOV). Tubli! Mujal Eestis üritab enamik omavalitsusjuhte oma võimupiskust ikka kinni hoida. No et kolme–nelja kaupa liitudes saab endale ehk ikka mõne ameti. Maakonna tasandil liitudes pole ju enamikul lootust tööd saada. Nii lihtne see vist ongi.
Haldusreform parandagu kohalikku võimekust ja teenuste kvaliteeti
Varem omavahel mitte läbi käinud metsataguste kogukondade liitmine aga ei ole kaugeltki nii lihtne. Piirimuutustega kaasnevaid probleeme alles hakatakse aduma. Kasvõi üks valdkond: kohanimed. Kaardilt kaovad mitmesajaaastased külad. Uusvaldadele ja küladele leiutatakse uusi nimesid, mida isegi kohalikud ei suuda välja ütelda, rääkimata siis veel välismaalastest. Ja siis kõik need Lääne- või Lõuna-X-maad. Nimi on sümbol. Nimi peegeldab koha vaimu. Nimede kadumise ja unustamisega suureneb ka juurtetus. Mõelda vaid, kui palju lihtsam oleks tõsta tegelik kohalik võim maavalitsuse majja, jättes kogukonnad oma kohalikke asju korraldama ja aadressiraamatud muutmata. Mõningad liitumised ja piirimuutused oleks ehk nii või naa tarvilised, sest mitmed nõukaaegsed külanõukogud, millest 25 aastat tagasi vallad said, olid kõike muud kui loomulikud kooslused. Sama käib ka mõne uusmaakonna kohta.