Külm ilm on suur boonus

Foto: Marina Loštšina

Ajal, mil termomeetrid näitasid üle 20 külmakraadi ning koolilapsed pidasid külmapühi, olid Tapa noorsõdurid oma elu esimeses metsalaagris. Külmakraadid suureks boonuseks.

Esmaspäeva varahommik algab Tapa noorsõduritele planeeritult – varustus on pakitud, soojad riided selga aetud ning metsalaagrisse viivad autod seisavad mootorite mürisedes juba kasarmu ees. Kui mõni teine väeosa on otsustanud metsalaagri aega muuta ning korraldada välitingimustes ööbimine ja väljaõpe hiljem, kui ilm soojemaks läheb, siis sõduri baaskursuse ajateenijate ülemad jäävad varem tehtud plaanile kindlaks.

Rühmaülem nooremleitnant Karmo Saar tõdeb, et asju, mida ajateenijatele on kavas metsalaagris õpetada, saab teha ka kasarmu kõrval.
“Me võiksime kasarmus magada, hommikul välja minna, õpetada ajateenijatele sihtmärkide osutamist, varjatud liikumist, takistuste ületamist, tulejuhtimise käskude andmist, kauguse hindamist ja muud. Kuid siis ei saaks nad harjuda sellise ilmaga ja metsaeluga, patrullimisega, laagrirutiiniga, telkidega ja metsas ööbimisega,” põhjendab Saar otsust krõbedast külmast hoolimata ikkagi minna lennuvälja kõrval asuvasse metsa.
“Mehed tuleb viia keskkonda ja kohapeal neid suunata, rääkida, kuidas peab käituma, mida tegema, et toime tulla,” ütleb ta.
Seda enam, et tema alluvatest saavad drillseersandid ehk tulevaste ajateenijate vahetud ülemad.

“Need on mehed, kes puutuvad sõduritega kõige rohkem kokku ja seetõttu peavadki läbi elama pisut rohkem kui teised. Siin saavad nad väga head kogemused ja tulevikus, kui sõduritel tekib probleem, peavad need mehed oskama teisi aidata ja õpetada,” selgitab nooremleitnant Saar.
Et laagripaik ei ole väeosast eriti kaugel, on võimalik sõdurid sealt vajadusel ka kiiresti tagasi tuua. Juhul, kui külm muutub talumatuks.

Teisipäev

Esmaspäev möödub kiiresti. Laagripaik on välja valitud, paari tunni pärast on telgidki püsti pandud. “Külm ilm on meile suur boonus, sest kui me sellistes oludes hakkama saame, siis saame igal pool hakkama,” ütleb nooremleitnant Saar. Reamees Blond ei vaidle ülema sõnadele vastu: “Kasarmusse ei tahaks. Tahaks nädal ära olla, siis on käidud, tehtud, nähtud, oldud.”
Ees on esimene öö keset külma metsa seisvates soojaks köetud telkides, mis on küll pisut kitsad 12 sõdurile ja nende varustusele, kuid õnneks on uni värskes õhus kiire tulema ning tegevust täis päev noorsõdureid piisavalt väsitanud. Tõsi küll, kogu öö nad magada ei saa – kord näeb ette telkides ahjuvalvet ja laagriplatsil kahest sõdurist koosnevat patrullimist, mis külma ilma tõttu on poole võrra lühendatud.

Teisipäev algab traditsiooniliselt kell 6 hommikul. Äratus, natuke füüsilist tegevust, et veri käima hakkaks, ning hommikusöök, mida ajateenijad peavad kätte jagatud kuivtoidupakkides sisalduvast endale seekord ise valmistama. Külmakraadid ei soosi seda tegevust kohe kuidagi – konservid on kinni külmunud, lusikadki jäävad sõrmede ja huulte külge kinni. Eluks ajaks jääb meelde, et lusikaid peab enne söömist soojendama.

“Hommikuks läks päris külmaks, aga eks nüüd teame paremini, et ahju tuleb panna väiksemaid puid,” on reamees Vanaselja järeldusele jõudnud. “Aga pole midagi hullu, magamiskotid, kui ennast neisse kui kookonisse mässida, on päris soojad,” lisab tema rühmakaaslane reamees Ilves.
Kõik ajateenijad on reipad ning ajakirjaniku provokatiivsele küsimusele, ega nad kasarmusse naasta ei taha, vastavad kindlalt ei. Nii kindlalt, et täiendavaid küsimusi ei tekigi. “Kui meie, noored sõdurid, tuleme niisugustes tingimustes probleemideta toime, on see väga kõva sõna,” leiavad nad.

“Enne metsa minekut vaatasime filmi “Relvavennad”, nägime, kuidas mehed olid kolm kuud talvevormita ning lõkketa kaevikutes lageda taeva all. Mis meil siin viga on – neli kihti riideid seljas, soe ahi ja piisavalt toitu. Said nemad hakkama, saab hakkama ka Eesti sõdur,” räägib reamees Väster.
Väljaõppes on tehtud mõningaid mööndusi: iga kahe-kolme tunni tagant lastakse ajateenijaid telkidesse, mida pidevalt kütavad ahjuvalves mehed, kelle ülesandeks on ka puude tegemine, ning puhkepausidel juuakse kuuma teed. Ja kaevikute kaevamine on ilmselgetel põhjustel ära jäetud. Küll hiljem jõuavad ajateenijad sellegi “kunsti” selgeks õppida.

Tegevust täis teine päev möödub kiiresti. Keegi haigeks pole jäänud, pigem vastupidi – varem kõvasti köhinud reamehed nüüd vaid köhatavad.
“Siin olen karastunum, kurk ei jää nii kergesti haigeks ja nohu ei kipu kiiresti kallale,” lausub reamees Ridalaan. Kohal käib ka meditsiinitöötaja, kes on pettunud, et tema improviseeritud vastuvõtule ilmub vaid paar meest ja nemadki tahavad ainult kurgupastille. Magus on kaitseväes alati populaarne olnud.

Kolmapäev

Kolmapäevahommiku rutiin ei erine eelmise päeva omast. Ajateenijate meelestatus samuti mitte. Pigem võib sõdurite hoiakute juures täheldada usku enese võimetesse. “Ilmad on ilusad ja päike kütab päris tublisti. Öösel ei olnud väga külm, magada oli mõnus, värske õhu käes on ikka parem magada kui kasarmus,” kinnitavad reamees Trinki sõnad minu tähelepanekuid.
Reamees Aleksandr Hlopkov käib nn konkades. Mees on jalga vigastanud ning tal valutab kand. Aga laatsaretti ta ei lähe, kuigi selline võimalus on täitsa olemas.

“Ma ei taha. Lähen pärast metsalaagrit, tahan koos teistega siin lõpuni olla,” põhjendab ta.
Päikesesoojusest hoolimata hakkab mul päris külm, ajateenijatel aga ei paista midagi viga olevat.
“Uskuge või mitte, aga kõige paremini saab sooja, kui sa jalutad täisvarustuses ja põlvini lumes pool kilomeetrit,” õpetab mulle soojasaamise nippe reamees Peets, kelle arvates on tegemist SBK kõige põnevama ajaga. Mis puutub pakasesse ja metsas olemisse, siis noormees tuletab mulle meelde, et tegemist on kaitseväega, mitte lastelaagriga.

“Minu isa oli kaks aastat üle piiri sõjaväes, polnud neil seal sooja vett ega midagi. Natukene peabki šokeerima inimesi, siis saame teada, milleks võimelised oleme,” teatab ta.
Rühmaülem nooremleitnant Saar kiidab oma alluvaid: “Mehed on sitked ja nende usk sellesse, et nad saavad hakkama, aitabki eesmärki täita. Ajateenijad on väga tublid ja nende arengut on näha siin iga päev.”

Prooviuinak

Ajateenijatel on ees seni suurim katsumus – nimelt pärast lõunat panevad nad laagri kokku ning järgmise öö veedavad lume sees telkmantlite all kolmnurklaagris. Kolmnurklaager on mõeldud üksuse paiknemiseks, hoolduseks ja puhkamiseks taktikalises olukorras, kus telke üles ei panda. Noorsõdurid kaevavad lumme lebomati mõõtmetega augud ning kinnitavad nende kohale telkmantlid.
Kuna telklaager on veel püsti, on ka noormeestel tuju hea, sest lootus, et ülemad mõtlevad ümber ja ööbitakse soojas telgis, on üsna suur.
Kuid veidi enne kella kolme, kui taevas särab ere päike ja selle paistel on päris mõnus olla, tuleb käsk laager kokku panna.

“Enne uude laagripaika minekut tahan, et harjutate päikese käes, kuidas telkmantli all ööbida,” annab rühmaülem ajateenijatele oma kavatsustest teada. Ööseks soovitab ta mütsi pähe jätta ja kogu riidevarustuse magamiskotti kaasa võtta. “Võtke seljast nii palju riideid, et teil oleks soe, kuid mitte palav,” õpetab ta.
Ainsad soojaallikad öösel on ajateenijate enda hingeõhk ning kehatemperatuur, rohkem mitte midagi. Enne kui ajateenijad asuvad õhtust tegevust harjutama, küsib rühmaülem, kas nende hulgas on selliseid, kes arvavad, et ei saa ees seisva ülesandega hakkama. Ükski käsi ei tõuse.
“Arvan, et me kõik tahame selle ära proovida,” vastab reamees Viirand ja lisab, et magamiskotid on päris soojad. “Öösel võivad külmavärinad tulla küll, kui magamiskott kuskilt lahti jääb, aga üldiselt saame hakkama. Pärast on uhke tunne,” sõnab ta.

Ajateenijad liiguvad enda improviseeritud magamiskohtade juurde ning rühmaülema soovitusi meeles pidades poevad magamiskottide sisse. Kaadrikaitseväelased käivad ringi ja küsivad, kuidas tunne on.
“Palav hakkab, ajab higistama,” kõlab ühe sõduri magamiskotist. “Võtke üleliigsed riided seljast, muidu hommikuks olete märg,” öeldakse vastuseks.

Telkmantel ja kolmnurklaager

Pooletunnine uinak on läbi ja ajateenijatele antakse 15 minutit, et nad varustusega kogunemispaika jõuaks. Kõik on selle ajaga kohal, puudub vaid üks, keda minnakse otsima. Tuleb välja, et reamees Rainer Järvelal oli nii mugav, et ta oli magama jäänud. Kui kõik saavad rivvi, antakse viis minutit kohendamiseks.
“Telkmantli all magamine ei olegi raske, kui kõik asjad õigesti teed. Olen selles üsna kindel, et elame öö üle. Rahuajal on see ehk liigne, aga sõdur peab olema võimeline iga ilmaga hakkama saama, seda me siin õpimegi,” jagab muljeid reamees Tammisto ja märgib, et kasarmust eemale pääsemine oli väga hea vaheldus.

Ka tema rühmakaaslane reamees Ivan Šiško arvab, et sellistes tingimustes ööbimisega tulevad kõik toime. Kuigi noormees oli alguses teisel arvamusel, tõdeb ta, et lõppkokkuvõttes tegid rühmaülemad õige otsuse, et laagrit ära ei jätnud.
“See nädal jääb eluks ajaks meelde, niisugust kogemust mujal kui kaitseväes ei saagi. Vaatan asjadele nüüd teistmoodi – hakkan neid mugavusi, mis mul on olnud, rohkem hindama, kuid samas tean, et saab ka nendeta hakkama,” räägib ta.

Ajateenijad formeerivad rännakkolonni ja alustavad teekonda uude laagripaika. Et kolmnurklaagris on täielik valgus- ja hääledistsipliin, see tähendab, et ei tohi süüdata lõket, rääkida ega suitsu teha, siis lubab rühmaülem sõduritel tõmmata viimase suitsu.
Närvid on ajateenijatel pingul, kuid ega erilist valikut pole – kui öeldakse, et tänase öö veedavad nad peaaegu lageda taeva all, siis nii ongi. “Paraku täna õhtul sööte õhtusöögi sööklas ja magate linade vahel, kasarmus ootab teid aga kuumaks köetud saun.”

Rühmaülema sõnad tulevad nagu välk selgest taevast.
On nii neid, kes ohkab kergendust tundes, kuid paistab, et pettunuid on rohkem. Rühmaülem selgitab, miks nii otsustati, kuid ka pärast seda ei ole mõni mees nõus kasarmusse minema.
“Äkki oleks võimalik vabatahtlikult lumehange puu alla magama minna?” Paraku saab see küsimus eitava vastuse ning kõik esmaspäeval metsa läinud noorsõdurid marsivad kasarmusse. Uhkemad, tugevamad ja eneseteadlikumad kui kunagi varem.