Sel nädalal on paljude eestlaste pilgud pööratud Oslosse, kus peetakse suusatamise maailmameistrivõistlusi. Ka Lääne-Virumaalt on paar suusatajat, kes maailma tippudega jõudu katsuvad, kaasa arvatud Rakverest pärit spordikommentaator Lembitu Kuuse, kes on suisa suusavõistluse sünonüümiks saanud.
Kahjuks pole aga suusatamisel meie jaoks erilist pinget, sest põlvkondade vahetusega on tekkinud tühimik. Kui väikesest Eestist sirgunud maailma tõelised tipud Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu võite noppisid ja ladvikus kõva konkurentsi pakkusid, oli meie lausa rahvuslikul spordialal kiibitsejaid palju, kuid nüüd kipub huvi kaduma, ehkki Lembitu Kuuse optimistlik hääl kõlab teleritoast kõrvadesse siiski terve selle nädala.
Meile tundus, et Veerpalu ja Šmigun jäävadki igaveseks võite noppima, kuid aastad teevad oma töö ja peale peab kasvama uus põlvkond.
Selge see, et väikese rahvaarvuga riigis ei ole mõeldav, et saaksime igast põlvkonnast võitjaid välja koolitada, kuid eelmised edud on rahva ootused kirjeldamatult üles kütnud.
Meile meeldib medaleid kokku lugeda, kellele ei meeldiks, kuid oleme unustanud, et enne Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni võite olime rõõmsad sellegi üle, kui meie sportlane esimesse kahekümnesse jõudis. Osakem neid sooritusi hinnata ka nüüd. Või leidkem muid huvitavaid hetki, kas või oma sõpradele soomlastele kaasa elades. Miks mitte venelastelegi, kui meie treener Mati Alaver juhtub neid juhendama minema.
Samas pole olukord siiski väga lootusetu. Sprindimehed on end juba näidanud. Tamsalust on aga sirgumas mäekotkas Kaarel Nurmsalu, kel siiski meeste seas murdmaarajal kipub jõudu väheks jääma, kuid ta lubab, et ei jäta jonni ja treenib seni, kuni hakkab tipus tõsiselt konkurentsi pakkuma.
Igatahes on suusaalade MM meie meeli köitnud varem, köitis sel nädalal ja küllap köidab ka edaspidi. Ja kui teleri vaatamisest kael kange, siis on mõistlik endale suusad alla panna ja värskes õhus mõned ringid teha, enne kui kevadpäike paksu lumekatet sulatama hakkab.