Fish’n’chips sõduritele

Kolonelleitnant Veiko-Vello Palm kõneles Tapa ümarlaual kohalikele, mida uued liitlased kohalikult ettevõtluselt ootavad.

FOTO: Marianne Loorents

Tapal baseeruvad liitlassõdurid tellivad taksoga Tallinnast hamburgereid. Kuidas tuua lemmiktoit ja huvitavad tegevused piiritagustele sõjaväelastele lähemale, selle üle arutasid kaitsevägi ja Tapa valla ettevõtjad kohalikus pitsabaaris. Paari kuu pärast jõuab sõjaväelinnakusse ligi 1200 sõdurit, neist lõviosa Suurbritanniast.

Kui praegu on sõjaväelinnakus inimesi poolteist tuhat, siis 2018. aasta lõpul saab neid kolonelleitnant Veiko-Vello Palmi sõnul seal kokku lugeda 3000. Kogu Tapa vallas elas 1. jaanuari seisuga 7700 inimest, enamik neist Tapa linnas. 3000 lisahinge on vallale suur asi.

Tapa vallavanem Alari Kirt rõhutas õhtu jooksul mitu korda, kui hea oleks, kui mõni sõdur end ka valda sisse kirjutaks – vaid sissekirjutatute pealt laekub omavalitsusele tulu.

Sõjaväelased on vallavanema sõnul selgelt võimalus. Lisanduvad sõdurid tähendavad, et on vaja lisateenuseid, nende osutamiseks aga tööjõudu. Ja maad käiakse vallamajas juba sageli kuulamas. “Kui igaüks, kes on viimasel ajal ettevõtluse kohta küsimas käinud, siia ka söögikoha teeks, oleks kogu Tapa linn neid tänaseks täis,” sõnas Alari Kirt. Ta rääkis, et praegugi pole kesklinnas enam kortereid saada ning kinnisvaraga on üsna kitsas – ja sõdurid pole veel tulemagi hakanud!

No praegu tellib osa burgeri Rakverest, takso tuleb Tallinnast, mäkke täis. Ärge punkrit tehke, sõdurid otsivad ikka viisakamat kohta.

Veiko-Vello Palm kinnitas, et jah, osa mehi juba otsib omale Tapale uut kodu. Kaitsevägi ise sõdurikortereid rajama ei hakka, siin loodetakse ettevõtjatele. Samuti soovivad sõjaväelased Tapal eest leida väljaskäimiskohti ja kolonelleitnandi sõnul julgustavad nad mehi igati oma raha kohapeale jätma – kui ainult oleks, kuhu jätta!

Põhirõhk, ütlesid sõjamehed, on sellel, et sõduritel-ohvitseridel oleks õhtutundidel midagi teha. “Nad tahavad kohta, kus õhtuti kaks-kolm tundi sõpradega istuda, et siis hommikul jälle tööle minna. Nii on. Me oleme ise ka noored olnud,” räägib üks sõjameestest.

Rahvast kogunes üritusele nii palju, et toole tuli juurde tuua.

FOTO: Marianne Loorents

Et Tapa on väikelinn, ei peaks kohalikke end halvasti tundma panema. “Kui 1990-ndatel Paldiskisse läksin, oli see nagu pommiauk.

Tapal ... No praegu tellib osa burgeri Rakverest, takso tuleb Tallinnast, mäkke täis. Ärge punkrit tehke, sõdurid otsivad ikka viisakamat kohta,” annab teine nõu.

Brittide levinuim roog on muidugi  fish’n’chips (krõbekala ja friikartulid), aga see, kui neid Tapal menüüst ei leia, sõjameeste hinnangul probleemiks pole. Küll aga andsid nad ettevõtjatele vihje: brittidele meeldivad seiklusturism ja ekstreempargid – neid hakkavad nad kindlasti kõikjalt Eestist otsima.

Peale selle võivad Tapa ettevõtjad teenida tugiteenustelt. Nii hakkab iga päev Tapale voorima hinnanguliselt 200–400 autot. Ja nende tarvis on vaja rehvivahetustöökodasid, pesulaid, tanklaid ... “Mult on ka küsitud, mitu kannu õlut britid õhtuga ära joovad – seda ma kahjuks äriplaani koostamise jaoks öelda ei oska,” kõneles Veiko-Vello Palm.

Kohalikele tähendab aga sõdurite tulek lisaks ettevõtlusvõimalustele suuremat koormust. Nii uuris üks kohalviibijaist, mis saab RMK matkaradadest.

“Räägitakse, et matkarajad liiguvad, aga kuidas loodusobjektid liikuma pannakse?” uuris mees iroonianoodiga jutus. Veiko-Vello Palm kinnitas, et uued ja huvitavad rajad tulevad lihtsalt teise kohta – Eesti on põnevaid paiku täis.

Mitme kohaliku põllumehe põletavaim probleem oli see, kuidas kaitseväelastega kontakti leida. Kuigi suhtlus kaitseväe ja liitlassõduritega on alati olnud sõbralik, tuleb intsidente ikka ette.

“Politseid me neile ometi ju kutsuma ei hakka,” ütles üks talunikest. Riho Lüüs tõi elulise näite, kuidas sõdurid miskipärast tankidega vales kohas ära pöörasid ja ta viljapõllule jõudsid. “Tuli jooksuga väike naisterahvas, Lee nimeks, ütles sorry, sorry. Mina küsisin vastu, miks nad ometi kümmekond meetrit edasi ei sõitnud ja niidetud heinamaal masinaid ringi ei pööranud, vaid seda viljas tegid. Sain vastuseks, et nad arvasid, et see on muru,” rääkis Riho Lüüs rahva naerupahvakute saatel.

Tema ise oli parasjagu lauda juures loomi ajamas ja masinamüra tegi loomad pööraseks. Õige pea sõitsid üle talu ka lennukid – jälle elajad jooksus. “Rääkisin siis sõjaväelastega, et näe, vaja loomi ajada. Lubasid, et järgmisel päeval lennuk ei tule. Ei olnudki järgmisel päeval lennukit, olid hoopis helikopterid,” kõneles ta heatujuliselt.

Kirgliku jahimehena tahtis Riho Lüüs ka teada, kuidas polügooni laiendamine põdrajahile mõjub.

“Põdrad jooksevad just suure paugu peale, sest nad teavad, et see peletab jahimehed minema,” ütles Veiko-Vello Palm ning lisas, et kõiges annab läbi rääkida. “Tahamegi väga, et meid kõikides asjades haritaks – et ei öeldaks tagaselja, et vahi lollakaid. Tulge öelge otse,” kõneles kolonelleitnant ja lubas teada anda sõjaväelase nime, kes kohalike probleeme lahendama hakkab.

Seepeale tõusis üks kohalikest püsti ja uuris, kas ta võiks ehk kohe sõdurite harimisel abikätt pakkuda. Näiteks rääkida, kuidas puud langetades ellu jääda.

“Ostsin hiljuti kaitsepolügooni ­juurest puitu. Sõidan sinna, ja mida ma näen – kaks sõduripoisikest. Üks langetab puud, teine seisab seal all, käed laiali, nagu linnupojuke – tahab vist ­kätega puu kinni püüda. Pidasin auto kinni ja sõimasin nad läbi,” rääkis mees.

Kuid tapalased elumuutust ei karda. Kaks kohalviibinud naist viskasid nalja, et Tapal saab ikka kolm päeva hiljem aru, kui sõda peaks lahti minema. “Aga muidu ajalugu kordub: paugud, lennukid. Ainult vormid on heledamaks läinud,” lisas üks neist.

Tagasi üles