Palgast kõnelemine on Eestis justkui tabu. Keegi ei taha öelda, palju ta teenib, sageli antakse töölepingu allkirjastamisega kohustuslik vaikimisvanne. Kõik on vait ja kannatavad. Töötasu avalikustavad vaid need, kes ilmtingimata peavad. Näiteks riigiasutused. Miks? Kas palk on häbiasi?
Teinekord olen firma- ja personalijuhtidega rääkides provokatiivselt küsinud, miks nad siis töötajaid otsides kuulutusse umbkaudsetki palganumbrit ei kirjuta. Vastuseid on seinast seina. Osa tunnistab otse, et ei taha neis töötajates, kes juba ametis, ebavajalikke kihke tekitada. Teised ütlevad, et ega inimene siis ometi palga pärast tööl käi.