Keio Soomelt: enne olid liberaal, nüüd tolerast või pederast

MTÜ SevenBow juhatuse liige Keio Soomelt on võtnud kanda raske koorma korraldada seksuaalvähemuste filmifestival väikeses Rakveres, seda vahetult enne valimisi. Foto: Arvet Mägi

MTÜ SevenBow juhatuse liige Keio Soomelt on võtnud kanda raske koorma korraldada seksuaalvähemuste filmifestival väikeses Rakveres, seda vahetult enne valimisi.

Festivali korraldaja Keio Soomelt leiab, et seni, kuni arvatakse, et inimese seksuaalsättumust mõjutab vikerkaarevärviline plakat, tuleb sel teemal rääkida.

Seksuaalvähemuste filmifestival on palju ärevust tekitanud. Kas arvestasite, et kõmu nii suureks paisub?

Jah, kui me seda plaanima hakkasime, arvestasime, et tuleb terav väitlus. Aga see ongi asja üks eesmärkidest. Filmide kohale toomine on hea võimalus inimesed kokku tuua ja teema tõstatada. Lisaks on oluline eesmärk just debati algatamine.

Mõni aeg tagasi oli debatt õhus kooseluseaduse valguses, praeguseks on see vaibunud, ja ega kedagi suurt ei huvita. See on ka loomulik, muud teemad tulevad peale.

Miks te arvate, et just sellel teemal võiks taas rääkida?

Igaüks võib tõstatada teema, mis teda huvitab. Meie otsustasime sellele tähelepanu juhtida. See, et inimesed oma arvamust avaldavad, on mõistlik ja tore. Kui on argumenteeritud arvamusavaldused, on muidugi parem.

Kui tõsiste argumentidega olete siiani pidanud tegelema?

Kurb on see, et on palju niisama lahmimist. Aga see, et mind selline asi kurvastab, ei muuda paratamatust. Kui millelegi tekib tugev vastuseis, siis järelikult on tegemist inimestele olulise teemaga.

Paljud on võtnud seisukoha, et tegemist on provokatsiooniga, et seda festivali pole Rakverre vaja. Miks teie meelest ikkagi on vaja?

(Naerab.) Ma ei oska kõigi inimeste eest kõnelda. Kindlasti tekitab see mõnes inimeses küsimusi, aga meie meelest on kohavalik loogiline. Me oleme ise Rakvere inimesed, meil on siin lihtsam seda korraldada.

Teiseks on meil uue kino näol hea tehniline baas. Nii kinolt kui ka teatrilt oleme saanud nõusoleku koostööks, seega tehnilised küsimused oleksid justkui lahendatud.

Selles mõttes pole vahet, kas korraldada festival Rakveres, Haapsalus või Paides, väikeses kohas tekitab see ikka elevust ja teatud vastuolu.

Kas väike linn võib korralduslikult ka lisaväärtust anda?

Teatud mõttes küll, sest kui meie eesmärk on teema tõstatamine, siis võib arvata, et väikeses linnas meie teema kannab rohkem, suures linnas lahustuks see ehk muu sekka ära. Eks selliseid üritusi on olnud ka, aga need on olnud pigem Tallinna- ja Tartu-kesksed. Inimesi elab aga igal pool, seega tahamegi anda eeskuju ja julgustada. Pole vahet, kas elada Berliinis, Tallinnas või kuskil külas.

Aga kas väikelinna inimene julgeb üldse tulla teie üritusele kaasa rääkima ja mõtlema? Kardetakse ju sildistamist, näpuga näitamist.

Jaa, kindlasti on selliseid inimesi. Aga kui me ise midagi ei tee, ükskõik mis teemadel, siis midagi ei muutu. Kultuurivaldkonnas on üldse nii, et probleemidest räägitakse köögilaua taga kirudes, aga reaalselt võetakse ette vähe. Tuleb ikkagi ise midagi ette võtta ja praegu me üritame. Kindlasti on inimesi, kes ei julge teatud põhjustel meid toetada. See on nende vabadus ja normaalse debati osa.

Räägite meievormis. Kes on need meie?

Praegu on MTÜ-s kaks inimest: mina ja Teet (Teet Suur – toim.). Meie olme põhijõud. Korraldustiimi puhul on meil kokkulepe Eesti ühe tippprodutsendi Tiina Terasega, oleme pidanud läbirääkimisi Liisa Pakostaga ja OMA keskusega, et nemad aitaksid kaasa selles, mis puudutab debati poolt ja lisaprogrammi. Mõtteid on meil veel, aga kõik selgub ajapikku. Vabatahtlike otsimisega me veel tegelenud ei ole, aga kui keegi soovib kaasa lüüa, on ta oodatud.

Ütlesite, et Rakvere teatriga on teil kokkulepe olemas. Võeti teid rõõmuga jutule?

Jah, loomulikult.

Rakvere kino alles toibub ühest skandaalist. Kas nad uut ei karda?

(Naerab.) Meie rääkisime nendega õnneks enne skandaali, juba sügisel.

Kas te ei pelga nüüd, et kino ära ütleb, sest ei taheta jälle pahameeletormi?

Ma loodan, et mitte. Kinos oli vastuvõtt positiivne nagu ka teatris. Rääkisime juhtkonnaga läbi ja tegelikult me ju ainult üürime neilt ruume, oleme kokku leppinud hinnangulise tasu. Sisuga kino seotud ei ole. Kinol ei ole vahet, kas üritust korraldavad loomasõbrad või meie.

Kas olete teinud ka turuuuringut, kes siia tuleksid, kui palju linnale raha tuleks?

Raha kokku lugenud ei ole ja ei oska seda ka teha. Oleme rääkinud antud ringkonna inimestega, kes on väga huvitatud.

Tallinna ja Tartu LGBT ringkondades on meie idee tekitanud juba palju elevust, kindlasti mingi osa neist tuleb kohale. Meie eesmärk on ka pisut väljapoole vaadata. OMA keskuse kaudu oleme saanud võimaluse teha koostööd Läti, Leedu ja Soome organisatsioonidega.

Üks meie soove on ka Peterburi inimesi kutsuda. Olen mõnega sealt olnud kirjavahetuses, vastuvõtt on olnud positiivne. Aga lõpptulemust näeme siis, kui viimane seanss on läbi.

Mis on kaugem eesmärk?

Võiks ikkagi kujuneda välja uus stabiilne festival, mitte avantüür. Siin mängib ka rolli teema ülalhoidmine, sest nagu kooseluseaduse puhul oli näha, hääbus teema kiiresti. Üksikuid samasisulisi teemanädalaid või -õhtuid on olnud Tallinnas ja Tartus, aga kõik need on olnud väga juhuslikud.

LGBT kogukond Eestis ei ole väga suur, Rakveres on see veel väiksem. Kas nendele inimestele on vaja suisa eraldi festivali?

LGBT ringkond on meie üks sihtgrupp, kuid filmidega loodame kindlasti ka teisteni jõuda ja näidata, et kõik on ühtmoodi inimesed. Meie eesmärk on otsida sarnasusi, mitte erinevusi.

Võtan näiteks enda: heteroabielus, laps, koer ja pangalaen. Miks ma peaksin sellele festivalile tulema?

Sellepärast, et me näitame väga häid filme. Hea kinokunst on üks põhjus. Teiseks, selliseid filme ja sellist mõttevahetust mujal ei näe ega kuule. Filmide puhul võib rääkida isegi Eestist laiemalt, sest meil on eesmärk tuua siia ja tõlkida ära filmid, mis muidu meie kinolevisse ei jõua. Debatil saab jällegi öelda välja oma arvamuse, seisukoha. Kuskil kommentaariumis oleme kõik tegijad lahmima, aga me kutsume inimesi välja. Ja muidugi, ka puhtalt huvist võiks tulla, sest me toome kohale killu kultuuri, mida siin iga päev ei ole.

Milliste probleemidega homoseksuaalsed inimesed tänapäeva Eestis tegelema peavad?

Eks see oleneb palju isikust ja keskkonnast. Kui olla tavaline Rakvere kodanik ja mitte püüda korraldada ühtegi festivali, siis ilmselt pole ka probleeme palju. Kindlasti on palju eelarvamusi, eriti teatud vanuses inimestel. Lahterdamist on palju, see on kõvasti hoogu võtnud. Varem oli inimene lihtsalt liberaalne, nüüd oled kas tolerast või pederast.

Kas inimese seksuaalsusest üldse peab rääkima?

Kui ma lähen oma partneriga õhtusöögile, siis ma tahaks öelda, et see on mu partner, mitte sõber või ülikoolikaaslane. Lihtsalt selleks, et vältida mingit reaktsiooni. Inimestel on loomulikult õigus arvata, mida tahes, ka mulle ei meeldi paljud asjad maailmas, aga üks asi on emotsioonipõhine lahmimine, teine asi argumenteeritud seisukohavõtt.

Homopropaganda.

Oojaa. Esmalt ma küsiks inimestelt, kes väidavad, et meie üritus on propaganda, kas nad üldse teavad, mis on propaganda. Me ei ülista geikultuuri, ei kleebi plakateid. Meie tahame ärgitada inimesi mõtlema ja vastuseid otsima, sest viha tuleneb paljuski teadmatusest.

Üritust kuidagi reklaamima ikka peate.

Jah, mõnda inimest kindlasti häirib ka avalik teavitus, aga selle kohta ma ütleks, et ela ise ja lase ka teistel elada. Kui keegi väidab, et vikerkaarevärviline plakat kellegi sättumust muudab, siis tasuks eelkõige iseendale mõelda – kas ikka on nii? Keegi ei ole millekski sunnitud.

Mis saab, kui te linnalt toetust ei saa?

Küsimus polegi rahas, pigem on see põhimõtteline toetus. Kui me seda raha ei saa, siis see drastiliselt meie eelarvet ei muuda, sest need 1500 eurot on väikene osa. Aga situatsioon on põnev muidugi.

Inimesed kardavad järjekordset paraadi. Ka geid, kellega olen vestelnud, kardavad, et seesugused üritused äkki hoopis kinnistavad stereotüüpe. Kuidas te seda väldite?

Mingit paraadi me korraldama ei hakka. Paraad on minu arvates üsna äärmuslik suhtlusvorm. Meie soovime korraldada kvaliteetse filmiürituse koos kvaliteetse debatiga just nimelt stereotüüpide muutmiseks – me ei ole ainult kirevas riietuses inimesed tänaval. Keskendume ühisosa otsimisele, mitte erinevuste võimendamisele.