Roostetanud hinged ehk Ema, Poeg ja interneti vaim

FOTO: shutterstock

Roostetanud hinged ehk Ema, Poeg ja interneti vaim.

Ta ei ava kunagi ust, kurdab ema lavastuses “See kõik on tema”, vesteldes telefonis sõbrannaga. Poeg on sulgenud tema ees kõik uksed. Kas internetist saab muukraud?

Helen Rekkori lavastus “See kõik on tema” Rakvere teatris otsib Andrei Ivanovi näidendist lootuskiiri. Tahab uskuda, et uste avanemine on võimalik. Võtab appi pimeduse, kui teisiti ei saa. Jätab hinge ellu. Erinevalt papagoist.

Kas puurilind, kelle Ema aknast talvekülma öhe viskab, on papagoi või hoopis varblane, nagu väidab Poeg, jääb selgumata. Aga vahe on põhimõtteline. Elulootuse ja -lootusetuse seisukohast.

Värvilised suled, mille nägemisest Poeg kõneleb – loomulikult mitte emale, kellega ta ei suhtle, vaid sõbrale telefonitsi –, viitavad papagoile. Lavastus võtab pigem suuna varblasele ja valab kaotusevalust roostes hingedele armastuse leebet õli. Et uksed pisutki paotuksid.

Pealkirja lõpetamata lauses “See kõik on tema” jääb küll välja ütlemata sõna “süü”, ent tumma süüdistust ja raevukat valu on tegelastes rohkem, kui lavale mahub. Ema-poja kõrvetavalt jäine suhe, täis igatsust teineteiseni jõuda, ajendab tegelasi astuma meeleheitlikke samme. Reaalajas suhtlemine toob lõikava selgusega esile, et hetk, mida elame, ongi ainus, ja iga ekraanile tipitud sõna/mõte mõjutab tulevikku, loob (eel)arvamusi. Kaitstuse illusioon ja hingeline kaitsetus ahvatlevad mängima saatuslikke mänge.

Näidendit lugemata on raske öelda, kui palju ja mida on lavastaja ümber sättinud, et jääks alles usk inimsuhete ­võimalikkusse. “Sa ju tead ...” kõlab nii lootusrikkalt. Lausa soov­unelmana. Ehkki pimedus kõneleb muud.

Helen Rekkor on lavastuses hoidnud virtuaalse ja reaalse maailma keerulised süsteemid hästi tasakaalus ja lavastus mõjub värskelt.

Ekraanid, mille ülekasutus teatrites tekitab allergiat, on selles loos sisulised tegelased. Lausa möödapääsmatud. Kiretult tõstavad need dialooge vahendades kilbile kõik impulsiivsed valed, näitavad rida-realt virtuaalsete võltsisikute sündi, usalduse- ja armastusekirme teket.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Ema (Tiina Mälberg) ja Poja (Imre Õunapuu) virtuaalsest teineteisemõistmisest keerduvad päriselus tõe ja vale umbsõlmed.

Pilkude aheldatus arvuti külge ja keskendumine ekraanielule võinuks lükata inimesed kõrvaltegelase seisusse, kuid näitlejad püsivad silmanurgas ka siis, kui pinge ja kirg koondub virtuaalsele poolele.

Kui esimeses vaatuses haarab küllalt palju tähelepanu ekraanidialoog, mida õnneks antakse edasi ka elavas kõnes, siis teise vaatuse kirjasõnatus jätab rohkem ruumi tunnetele.

Stseenides elust enesest suudavad näitlejad mängida nõnda, et tegelaste hüsteerilise, traagilise, koomilise, totra, kohatu ning isegi ebaeetilise käitumise puhul säilib vaatajas kaastunne Ema ja Poja vastu, kelle (meele)heitlikke samme juhib interneti vaim.

FOTO: Internet

Toweri Ronk

Veebi-varjukujude Toffi ja Toweri Ronga poeetilised kohtumised ning tausta (näo)maastikud vastanduvad päriselu räigusele. Stseenides, kus keha-olendid kumbki oma voodis ekraani põrnitsedes klahve klõbistavad, kannavad mustvalged varjukujud emotsionaalsust ja hingestatust, kruvivad tõe ja vale pinget. Pettus ja peitusemäng põimuvad, teineteiseni jõudmise igatsus muutub tihedaks ja pingeliseks, kõndimiseks kuristiku serval.

Kui telefonikõnede liin avab poole-mõtte-pingpongi kaudu Ema ja Poja kõikehaarava möödamõistmise, siis Facebooki rida näib viivat pingete lõdvenemise, läheduse ja mõistmiseni. Tšätitakse vaimustunult ööd läbi, ei hoolita tööst ega koolist, liikudes iga klahviklõpsuga tõehetke poole, kus elu ja inimese ebatäiuslikkusega on raske toime tulla. “Delete”-klahv on reaalsuses liigagi lõplik.

FOTO: Internet

Toffi Olen

Tiina Mälberg Ema ja Toffina loob kaks erinevalt pingelist rolli. Mehe kaotanud ning pojaga sidemete katkemise hirmus Ema kõigub, närvid katkemas, adekvaatsuse piiril, kus parimate kavatsustega tehtud teod muutuvad enda vastandiks ning au(sus) taandub eesmärgistatud sihikindluse ees. Toffiks kehastudes segab Ema kokku oma neiuliku tundlikkuse ning naiseliku manipuleerimisoskuse. Kahe rolli puutepunktidest tekivad loosse tragikoomilised momendid, omamoodi hingetõmbehetked. Need leevendavad masendust, milleta pole võimalik jälgida Ema ja Poja tegemisi.

Valuline teismelise-nihilism koos emale suunatud põlgusega ning hingesuguluse ja armumise vahel kõikuvad tunded Toffi vastu annavad Imre Õunapuule võimaluse mängida Poeg hingeruumiliseks, krampliku suletuse ja avali okkalisuse all tundlikuks lausa tundetuse piirini.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Ema (Tiina Mälberg) ja Poja (Imre Õunapuu) virtuaalsest teineteisemõistmisest keerduvad päriselus tõe ja vale umbsõlmed.

Kuivõrd on vaatajal “See kõik on tema” tegelastega ühisosa, tunnistab igaüks endale vaikimisi. Haiget saanud teismelise jõulisi purskeid on kogenud küllap iga täiskasvanu, noortel on keerulisem tabada lapsevanema mõtteilma ja motiive.

Kel on õnn olla oma järeltulijaga heas läbisaamises või omada usaldusväärseid vanemaid, saab mõlgutada elu ja interneti, tõe ja vale, eesmärkide ja abinõude üle. Et heade kavatsustega avatud ukse taga ei haigutaks pimedus.

Dialoog pärast etendust

Ema: Kas “See kõik on tema” oli hea?

Poeg (17): [paus, ebakindlalt] Nagu oli ka ... aga väga ei olnud.

E: Mis oli huvitav?

P: Võib-olla mõtlemine. Mõtlesin, kuidas ema selle pärast korda seab, sest ilmselge on see, et poisile hakkab [virtuaalne] tüdruk meeldima.

E: Mulle jäi natuke segaseks, kuidas nad selle korda said.

P: Poiss tahtis enesetappu sooritada, aga ... siis nad suhtlesid edasi.

E: Kas see polnud natuke kahtlane?

P: Oli küll! Lõpp oli natuke ... ebatõenäoline, kui neil olid juba suhted üpris rasked. Aga vähemalt oli rõõmus lõpp.

E: Kuivõrd eluline lugu tundus?

P: Minu tutvusringkonnas nii hulle probleeme ei ole. Aga eks ikka on probleeme.

E: Aga see teineteise sõnade valesti tõlgendamine ... ja mõneti ehmatavad teod.

P: Poiss ei tahtnud ju rääkida ... Papagoist hakkas nii kahju! Viskab papagoi välja?!? Külma kätte!

E: Miks need tegelased sellised olid?

P: Isa surm oli mõlemat mõjutanud.

E: Kuidas paistis ekraanidel toimuv “tšättimine”?

P: Kõne, tekst ja kirjutamine olid sünkroonist väljas. Kui teine kirjutab, siis on ekraanil kolm täpikest. Aga teine ei kirjutanud midagi, ometi tekkis kiri ekraanile. See häiris mind kogu aeg. Huvitav, mida nad üldse sealt arvutist vaatavad. Ma ei saanud aru, kas nad räägivad ise või on see salvestus. Suu küll liikus ... Lindistus oleks sünkrooni suhtes turvalisem.

E: Kuidas ekraanidialoog tundus?

P: Et kas selline võiks päriselt olla? Arvan küll. Alguses olid mõlemad rohkem kaitseseisundis, üritasid teineteist kombata ja mingit teemat alustada. Mõlemad hästi kergesti vabandasid, sest kumbki ei tahtnud teist solvata, ei teadnud veel teise väärtushinnanguid. Hiljem läks asi vabamaks, kui tulid juba varem jutuks olnud teemad. Arvan küll, et see võiks päriselus toimida, kuigi mul pole isiklikku kogemust tundmatu tüdrukuga vestluse alustamisest. Tüdrukute ja poiste suhtlemine internetis on väga erinev. Grupitšätis räägitakse jälle kolmandat moodi.

E: Mida mõtlesid, kui lugu pinget kogus?

P: Kui kaua veel läheb, enne kui poisi kannatus katkeb, et tüdruk temaga kohtuda ei taha. Mitu korda nad veel vestlevad, kuni poiss tõe teada saab. Arvasingi, et kaks.

E: Sul pole olnud vaja internetist tugiisikut otsida?

P: Ei. Ma räägin kodus. Pole vaja internetist otsida, kellega oma asju arutada.

E: See poiss ei näinud võimalust emaga rääkida, oli ta maha kriipsutatud aruga inimeste hulgast.

P: Elavate hulgast ka.

E: Oli see väga ehmatav?

P: See on kasutatav vale, kui ei taheta rääkida.

E: Mida arvad ekraanil toimetanud varjukujudest?

P: See mulle meeldis!

E: Kas näitlejad jäid sel ajal mängust välja?

P: Ei, see oligi ju nii mõeldud. Kui oled internetis, siis keha, mis on päriselus, näib kui tühi kest, sest oled oma mõttega arvutis sees ega pane tähele, mis toimub ümberringi. Sel hetkel pole neist midagi vaadata – mis sa tühja vaatad tegelast, kes vaatab lihtsalt arvutiekraani. Tegelased näitasid seal emotsioone välja.

E: Et kujutluspildi-tegelased olid sel hetkel rohkem päristegelased kui inimesed?

P: Jah.

E: Kas miski tükis häiris?

P: Ropendamist oli palju. See natuke häiris.

E: Aga arvutimängude tšätis ju siiski ropendatakse.

P: Kui keegi ropendab, pole mõtet samaga vastata. Lasen inimesel ennast välja elada.

E: Kui palju mõtlesid pärast etenduse lõppu tükile või oli teatri­uksest välja astudes see meelest läinud?

P: Enam-vähem, et uksest välja ja läinud. Ma ei tundnud seal ju ennast ära. Me suhtleme täiesti okeilt. Meil pole vaja papagoid osta, veel vähem välja visata.

E: Me ei ole sihtgrupp.

P: Tõsi.

E: Kas oma klassikaaslastel soovitaksid seda tükki vaadata?

P: [paus.] Meil pole klassis kellelgi nii sassis suhteid. Kui vaadata, siis stseeni pärast, kus [---] puuri pannakse. See oli naljakas.

Tagasi üles