Kolumn: Paavli kaltsukas

Kristel Kaljuvee Foto: Meelis Meilbaum

Mul on üks Rakverest pärit tuttav, kes on avalikult gei. Ja oo õudust, ta elab koos teise mehega. Kui nad aga koos üürikodu otsima hakkasid, võttis protsess hirmus palju aega. Alles mõne aja möödudes said nad aru, milles probleem – meespaarile korterit lihtsalt ei anta. Huvitav, miks. Loomulikult on igal korteriomanikul õigus otsustada, kellele ta oma pinna üürile annab. Aga kas siis kardetakse, et geid rüvetavad oma olemusega korteri pühasid seinu? Või on mure selles, et perenaist ei ole majas? Äkki keegi ei tahagi pärast geisid enam sellesse korterisse kolida? Naeruväärne.

Nüüd seisab üürilepingul tuttava nime kõrval tema elukaaslase nime asemel hoopis ühe sõbranna oma. Sellega probleem kadus. Kui korteriomanik oma vara üle vaatama läheb, vahetavad üürilised välja fotod pildiraamides ja jätavad tuppa laokile naisteriideid (need on muide Paavli kaltsukast spetsiaalselt selle jaoks ostetud). Oleme selle mänguks mõelnud, ütleb mu tuttav. Muidu oleks lihtsalt liiga alandav.

Aga sellega asi ei piirdu. Poes käies tuleb neil olla reserveeritud, ei tohi end unustada ja kaaslasele näiteks “kallis” öelda – muidu on nad ära teeninud nii mõnegi altkulmu pilgu. Bussis püüavad nad istuda üksteise vastas, selle asemel et istuda kõrvuti. Mingist käsikäes tänaval kõndimisest pole juttugi.