Perekond Lamburi armastuse lugu

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruuben ja Leida Lambur võtavad ikka välja päikselised kirjad, mida saadeti teineteisele kaheksa pikka aastat. Need, mis nad lõplikult kokku viisid.
Ruuben ja Leida Lambur võtavad ikka välja päikselised kirjad, mida saadeti teineteisele kaheksa pikka aastat. Need, mis nad lõplikult kokku viisid. Foto: Marianne Loorents

Ilma et GULAGi arhipelaagi vang nr K2117 ja Vao neiu oleks iial teineteist näinud, alustavad nad kirjavahetust, mis kestab kaheksa pikka aastat. Alustavad, teadmata seda, et juhuse soovil peavad Leida (80) ja Ruuben (91) Lambur teineteist tundma õppima vaid kirjaridade kaudu ja elama kõik need aastad selguseta, kas nad üldse kunagi päriselt kohtuvad.

Ruuben Lambur, kel 18 aastat möödus GULAGi surmalaagris, asus kirjavahetusse noore neiuga. Saatuse tahtel oli see Leida. “See oli lihtsalt üks juhus,” ütleb Ruuben Lambur. Nimelt oli tema kaaslasel kirjavahetus Leida sõbrannaga. “Meil oli seal vahetevahel jutuajamist, jo see jutt kusagilt tuli. Kes seda enam mäletab. Aadress olevat niisugune, mis siis ikke, kirjutasingi,” meenutab vaheda mõistusega särasilmne mees.

Kumb esimesena kirjutas, pole aastakümnete pärast enam täpselt meeles. Ometi ütleb tagasihoidlik naispool üllatuslikult, et ju see tema ikka oli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles