Selleks et usaldus saaks tekkida, peab riik olema inimeste keskel ja näitama, et ta suudab pakkuda kvaliteetset ja inimestele vajalikku avalikku teenust. Selleks et tagada inimeste turvatunne, tuleb tunda ühiskonda ning seetõttu peab sisekaitseakadeemia õpe muu hulgas põhinema inimeste ja ühiskonnarühmade kultuuriliste eripärade tundmisel, mitte esmajoones püstoli või teleskoopnuia kasutamise koolitusel. Teisisõnu on vaja tugevaid sidemeid ja usalduslikke suhteid kogukonnaga, laia kontaktide ringi ja oskust võita eri kultuuritaustaga inimeste usaldus. Narvalased on väljendanud soovi ja valmisolekut sel moel lõimumist tihendada: eelmine Narva linnavolikogu koosseis tegi valitsusele ettepaneku tuua sisekaitseakadeemia Narva, olles veendunud, et Eesti suuruselt kolmas linn on selleks sobiv.
Pirita linnaosa vanem Tõnis Mölder muretseb, kas me tahame oma jõustruktuuridesse nii palju noori, kes tulevad integreerimata piirkonnast ja teise riigi inforuumist. Seda “muret” võiks pidada lihtsameelseks jaanalinnu reaktsiooniks, kui see poleks nõnda küüniline. Mida nende noortega siis teha ja kuhu nad panna? Kui nad ei lõimu, siis on see probleem isegi juhul, kui nad jäävad Narva ega tüki pealinna. Küll aga võivad Ida-Viru lahendamata probleemid saada kogu Eesti probleemideks, olgu siis jutt Pärnust, Nõmmest või Piritast.
