Taimi hoiab kassi, musta kui öö, kõvasti süles. Kõutsi kurvad kollased silmad on ilmatu suured. Ta püüab perenaise haardest vabaneda. “Kardab. Tasa, vaikselt pead võõrastega harjuma,” ütleb Taimi nurrujale. Kui pelgur oskaks rääkida, siis suudaks ta olla omaniku trööstija ja tema läbielamisi sõnadega pehmendada. Aga vaikus vaid. Ehkki loom on näinud.
Tellijale
Sinuga on nüüd p..., EIT!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taimi räägib ise. Kiusamisest ja solvangutest. Sõnadest. Peksmisest. Et mõistetaks – lähisuhtevägivald pole iial, isegi esimesel korral, mõistetav, süütu ja välja teenitud. Aga see on lõputu nõiaring, mis võib võtta kolossaalsed mõõtmed. Mu meelest ta käed värisevad. Korraks. Nii värske on juhtunu. Nõnda meeles.