Kolumn: jumal tänatud, enam ei pea

Kristel Kaljuvee

FOTO: Meelis Meilbaum

Mul on alati olnud üsna ilus käekiri. Kooliajal kirjutasin endale ja mõnele klassikaaslasele kehalise kasvatuse tunnist vabastusi, et ei peaks vihatud plastliiste alla panema ja Palermo liivaaukudes, veremekk suus ja nina tattis, mööda jäätunudporist multši nühkima.

Tellijale

Kuidagi suutsin saavutada selle, et näiteks gümnaasiumis ei käinud ma mitte üheski suusatunnis. Selle asemel tegin hoopis neid asju, mis mulle meeldisid ja milles tubli olin – võimlemine, jooksmine, lollitamine, õpetaja ärritamine …

Ükskord istusime sõbrannaga suusatunnis 40 minutit põõsas, pärast ütlesime õpetajale, et ringid on tehtud.

Tagasi üles