Kolumn: märgid emakeselt looduselt

Kärt Devaney
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Devaney.
Kärt Devaney. Foto: Marianne Loorents

Tegin kevadhommikul silmad lahti, sirutasin, pugesin unesoojast voodist välja, silmad veel ööst pärit unelugusid täis … Tõmbasin kardinad eest ning avastasin, et taevast langeb suuri lumeräitsakaid.

Nühkisin silmi ning hommikukohvi kõrvale raadiost varajast uudistesaadet kuulates sain teada, et hetkeks on talv tagasi pöördunud. Ajanud sassi ärkamise ja tärkamise.

Ning nagu talv (või antud juhul meeldetuletus talvest, viimane taevasse jäänud lumi) ikka, käsib ta meil rahulikumalt tegutseda. Aja maha võtta. Hingata, tasakesi toimetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles