Kiirabi brigaadijuht: kuhu peaks hädas inimene siis helistama, kui mitte numbrile 112

Rakvere haigla õendusjuht ja kiirabiõde-brigaadijuht Markel Pajupuu.

FOTO: Marianne Loorents

Rakvere haigla õendusjuht ja kiirabiõde-brigaadijuht Markel Pajupuu ei leia, et kiirabi teeb tühisõite.

Käisin kuulamas teie loengut väikelaste elustamisest ja traumadest. Väga huvitav oli!

Kas seda lugu teate, kuidas see üritus üldse sündis?

Ei tea.

Palju räägitakse sellest, ­kuidas kiirabi sõidab plaastrit panema. Seda kiirabi oskab ja plaaster on olemas ka.

No vot. See kasvas välja perekooli formaadist, just nendelt, kes käisid rasedana perekoolis, sünnitasid, ja kui titt käes, leidsid, et puudub igasugune oskus ja teave, kuidas lastega õnnetusjuhtumi korral käituda. Tore kodanikualgatus.

Esmaabikursustel räägitakse tavaliselt täiskasvanutest.

Tavaliselt räägitakse koolitustel ikka kompleksselt, nii lastest kui ka täiskasvanutest, aga esmaabi mõiste on väga kahe otsaga ja laiapiiriline. Mis see siis on? Inimesed arvavad, et elustamine ja traumad. Need on muidugi olulised, aga …

Mis siis olulisem on?

Olulisem ja vähem olulisem, selles ei ole küsimus. Minu meelest on lapsi puudutav esmaabi ka palaviku alandamine ja miski märksa elulisem, igapäevasem kui elustamine ja traumad. Kui lapsega on probleem, siis on lapsevanem see, kes peab lahendama olukorra esimesena.

Sest kiirabi on parasjagu tühiväljasõidul.

Jah, sellest räägitakse viimasel ajal palju. Ma siiski ei segaks sellesse inimesi, kes kiirabi kutsuvad. Kuhu peaks inimene siis helistama, kui mitte hädaabinumbrile 112, mis on hea lihtne number? Võib pöörduda EMO-sse, kus osutatakse erakorralist abi, jällegi hea ja lihtne, ei pea ette registreerima ega pole muid sekeldusi. Et inimesed pöörduvad EMO-sse ja kiirabisse, näitab seda, et see teenus on väga hästi kättesaadav. Igaühele on ju tema häda kõige suurem häda. Iseasi, kas see on õige teenus, mida inimene sellises olukorras vajab ja saab, kui seda abi pakutakse valest sahtlist.

Mis mõttes?

Palju räägitakse sellest, kuidas kiirabi sõidab plaastrit panema. Seda kiirabi oskab ja plaaster on olemas ka. Vähem räägitakse sellest, kui palju teeb kiirabi sotsiaalse sisuga sõite. Soovitakse haiguslehte, retsepti, midagi, mida kiirabi kohvris ega võimalustes ei ole, ja siis on selge, et see on tühisõit.

Kas tuleks siis helistada ikkagi perearstile?

Jah, aga perearsti ei pruugi kätte saada või on järjekord ja aja saab kahe-kolme päeva pärast. Mis see õnnetu inimene teeb siis? Siin on tegemist pigem süsteemi sisse kirjutatud häirega, eri etapid teevad teise etapi tööd. Selge ju, et see ei saa tulemuslik olla või siis on väga kesise tulemusega. Ja kui rahast rääkida, siis on see ka kulukas. Kulu on, tulemust ei ole. Kiirabi ja EMO pole kindlasti perearsti alternatiivid ega nõuandetelefon.

Niisiis ei ole õige öelda, et inimesed helistavad kiirabisse ilmaasjata.

Kust inimene seda teab, mis on ilmaasjata? Kes on talle öelnud, mida tähendab ilmaasjata? Seda on raske otsustada isegi spetsialistil telefoni kaudu, nagu näeme.

Ehk olekski vaja inimesi terviseküsimustes rohkem harida?

Absoluutselt.

Aga millist süsteemi häiret te silmas pidasite?

Tervishoid ja sotsiaalsüsteem peaks ikka olema üks organism, üks terviklik füsioloogiline jada, need peaksid hingama ühes rütmis, see peaks olema dünaamiline kulg läbi olukorra, ja olukorral peab olema võimalikult positiivne lõpp. Erakorralistes eluohtlikes situatsioonides peab alustama abi andmist sündmuskohal viibiv inimene oma pädevuse ja võimaluste piires, siis teeb oma töö kiirabi, seejärel haigla ja siis sotsiaalsüsteem, et inimene oma hädaga kaotsi ei läheks. Meil on need rollid tihti segased või üldse olematud. Ei ole süsteemi terviklikkust, igaüks punub oma patsi nii, nagu talle kasulikum on, ei vaadata, kas see üldse terviklikku füsioloogilisse ringi sobib või hoopis lõhub selle. Näiteks see paljuräägitud kiirabi kurnamine. Seal on juba vundament rabedalt valmistatud. Häirekeskus, kes on siseministeeriumi haldusalas, korraldab teise ministeeriumi haldusalas olevaid ressursse, omamata mingit vastutust nende ressursside eest. On ju selge, et oma ametkonna moraalsest vastutusest vabanemiseks tuleb see vastutus ja selle lahendamine kähku anda lahendamiseks teisele ametkonnale, kes asub teises haldusalas ega süvene muidugi selle probleemi sisusse ega lahenduste võimalikkusesse.

Räägime veel lastest. Täiskasvanutele suunatud esmaabikoolitusi on küll, lastega käivad aga asjad ju teisiti. Kuidas peab lapsevanem teadma, millal kutsuda kiirabi?

Elupäästev esmaabi lapsele ja täiskasvanule väga palju ei erine. On mõned erinevused küll, ka normaalsete füsioloogiliste näitajate normid on teistsugused. Kui tegevusest rääkida, siis kõige olulisem on alati midagi teha, kõige hullem on see, kui mitte midagi ei tehta. Et teada, kuidas käituda ja millal kiirabi kutsuda, ongi vaja inimeste teadlikkust tõsta, näiteks koolitustel. Kindlasti mitte paari sõnaga ajaleheartiklis. Aga kindel on see, et elupäästva esmaabi korral on juuresoleva inimese osavõtt hindamatu, sest kriitilisel juhul jõuab kiirabi paratamatult sündmuskohale liiga hilja.

Miks?

Sündmus hakkab ju siis, kui asi juhtub, mitte siis, kui helistatakse 112. Sündmuse algusest helistamiseni kulub juba ligikaudu üks minut. See aeg on läinud. Siis on veel helistamise protseduur, kiirabi peab kohale jõudma. Kui arvestada, et elupäästvat tegevust vajavas situatsioonis on hea tulemuse saamiseks vaja alustada esmaabiga hiljemalt esimese kahe minuti jooksul, siis kiirabi ei jõua sellesse raami ilmselgelt, ka kõige soodsamates oludes. Maailmas on seda uuritud, näiteks Taanis tehti põnev uuring. Saadi aru, et erakorraliste situatsioonide lõpptulemus ei ole eriti hea. Üritati olukorda lahendada operatiivteenistuste kiire kohalejõudmisega, panna kiirabi rutem autosse ja autost sündmuskohale jooksma, aga erilist tulemust see ei andnud. Need mõned sekundid, mille võrra kiiremini joosti, ei andnud minutite mõistes erilist võitu. Saadi aru, et alati jääb aknaperiood sündmuse algusest kuni operatiivteenistuse kohalejõudmiseni, ja seda saab vähendada ainult nii, et esmaabi hakkavad andma juuresolijad enne kiirabi saabumist.

Tundub üsna lootusetu.

Ei ole lootusetu. Muudame inimesed teadlikumaks, ja mitte ainult elupäästvas esmaabis, aga ka selles, kuidas käituda tervishoiu- ja sotsiaalruumis üldiselt. Kiirabile saaks sajaprotsendiliselt loota vaid siis, kui igal inimesel oleks oma isiklik kiirabibrigaad, kes teda jälitab.

Kas olete kokku puutunud sellega, et paljud tagajärjed oleksid olemata, kui inimesed oleksid teadlikumad?

See on tagantjärele-tarkus. Aga uuringud teistes riikides näitavad, et teadlikkuse abil saab muuta tulemust positiivses suunas ja kindlasti efektiivsemaks ka majanduslikust aspektist.

Kes siis vastutab? Perearstid?

Kindlasti ei vastuta perearstid. Ei ole mõtet otsida, kes vastutab ja kellele näpuga näidata. Vastutada saab see, kes tervishoidu korraldab. Tervik peab toimima Eesti kodaniku suhtes vastutustundlikult. Praegu sahmitakse veepealse osaga ja arutletakse selliste asjade üle nagu näiteks perearsti nõuandetelefon 1220, mis peaks olema kiirabi ja EMO hea alternatiiv. Ma ei tea, kuidas saab telefoni teel ravida, seda ei õpetata üheski koolis.

Millal siis 1220 valida?

Pigem saab sealt tehnilist laadi nõu. On vaja lapsel palavikku alandada, kui palju mingit ravimit anda ... Olete kuulnud, et võib viinaga hõõruda, aga ei tea, kuidas see täpselt käib. Vot see on vastutus telefoni teel. Inimesed saavad asjadest ka eri moodi aru.

Aga millal ikkagi kutsuda lapsele kiirabi?

Traumadega kindlasti. Aga enamasti kutsutakse infektsioonhaiguste puhul. Kui laps oksendab ja kõht on lahti, väikesel lapsel tekib kiiresti vedelikukadu – see on näitaja. Kui muid sümptomeid pole, siis ainult palavikuga ei juhtu ühe päevaga midagi. Tavaliselt ei näita siis ka analüüsid midagi ja antibiootikume kirjutada pole alust.

Aga kui palavik on kõrge?

Küsimus pole selles, kui kõrge, vaid kui kaua on kõrge palavik olnud. Seda tuleb alandada ja mitte närvi minna. Ega kiirabi ka midagi teha saa, annab nõu. Mul on keeruline öelda, et kõik väljakutsed ei ole õigustatud, ka nõuandmine on vajalik, lihtsalt erakorralise ­situatsiooni lahendamiseks koolitatud brigaad sõidab kolmekesi nõu andma ... Sürrealistlik lähenemine. Mitte odav ja positiivse lõpplahenduse mõttes arutu.

Võtame selle näite, kus kutsuti kiirabi väikelapsele, kes oli joonud mõne lonksu kohvi.

Probleem oli vist selles, et kohvis oli kolm lusikatäit suhkrut. Noh, eks selliseid sõite on ka. (Vaikib pisut.) Ei teagi, kuidas see on võimalik, aga no näete.

Kas häirekeskus on siis mäda?

Häirekeskus teeb tööd sedasi, nagu nende töökorraldus ette näeb. Probleemid algavad sügavamalt, mitte sõnumi andjatest. Muidugi on juba vana tava, et peksa saab sõnumitooja. (Naerab.)

Ehk peaks perearsti nõuandetelefoni numbrit kuidagi reklaamima? Praegu kõlab see mulle nagu taksonumber.

(Naerab.) Minule ka! Olen nõus. Ei imesta, kui keegi otsib sealt taksot, aga seal soovitatakse siis hoopis 112 helistada, sest tihti näeb hoopis kiirabiteenus taksoteenuse moodi välja, ainult pärast sõitu ei pea maksma.

Mis siis teha?

Eks lahendus peitub ikka inimeste teadlikkuse tõstmises ja süsteemi integreerumises. Kindlasti peaks olema ööpäevaringne valve, kuhu saab pöörduda juhul, kui probleem ei ole erakorraline, näiteks on vaja antibiootilist ravi. Algatuseks peab alustama probleemi lahendamist juuretasandil. Alati kui tekib poliitiline diskussioon tervishoiuteemal, on kuulda, et kehva olukorra tingib teenusepakkujate ületöö. Mis asi see ületöö on? Selle nimi on eesti rahva tervise tegelik vajadus. Muidu jääb mulje, et haigeid ja haigusi toodavad tervishoiuteenuse osutajad. (Naerab.)

Tagasi üles