Leikude olematud pildid

Erni Kask võis kohtumisõhtul nautida pehmes ­tugitoolis kodukandi rahva sooja poolehoidu. Foto: Meelis Meilbaum

Kui juba, siis ausalt, on veendunud Erni Kask. Nõnda ta kirjutab. Lapsepõlvest Leikudel. Päris inimestest. Pärisnimedega. Lapse siira silmavaatega. Täiskasvanutele.

Päriselt kirjutada pole kerge. Kõhklused võtavad võimust. Vastutus vajub turjale. Mida arvab perekond? Kuidas suhtub külarahvas? Ööl, kui Erni Kask viskleb vanematekodus Leikudel küljelt küljele, süda muret ja pea vastamata küsimusi täis, magavad naabrid ja kodakondsed rahus ega aima, et on pandud raamatu sisse.

“Öös on asju. Varjud on teistsugused,” lausub Erni Kask, kui jagab Kadrina raamatukogus esikraamatusse “Leikude” autogramme ja kirjutab pühendusi. Naeratab. Päevavalges paistavad asjad teisiti.