Kolumn: kannatame ära

Liivi Sidron. Foto: Erakogu

Me käisime hiljuti perega Prantsusmaal ja saime seal nädalaga meeldiva kultuurišoki: meile naeratati tänaval, ühistranspordis, restoranis, poes, vaatamisväärsuste juurde pääsemise järjekorras; lapsi teretati ja laste teretamistele vastati absoluutselt iga kord; meid lasti järjekorras ette; ühistranspordis vahetati ja vabastati kohti, et lasta meil kuuekesi lähestikku istuda; poes anti lastele tasuta kommi; tänaval kingiti kõige pisemale võtmehoidja; meid kõnetati üha, et öelda, kui armsad lapsed meil on, ja korra patsutas üks kahe lapse isa meile ka tunnustavalt õlale.

Ja mis peamine, meile ei heidetud kordagi kurja pilku, kui lapsed käitusid nagu lapsed, isegi mitte siis, kui väsinud kolmeaastane poes kõva häälega nuttis, sest me ei lubanud tal kummikommi valida.

Ma ei saa öelda, et meie ühiskond pole üldse lapsesõbralik, aga vahe oli sees. Siin on nii mõnelgi korral heidetud laste “Tere!” peale vaid ükskõikne pilk ja vastamata edasi kõnnitud, mingisugusest üksmeelsest naeratamisest ei saa üldse rääkida, aga ega eestlane naeratagi ju, nii et siin ei ole midagi ette heita.