Teeme Ära talgupäeva kommunikatsioonitoimkonna juht Erkki Peetsalu rääkis, et suhtumine ühisesse ettevõtmisse on olnud taaskord väga soe ja toetav ning eriti hästi on vastu võetud talguteema kohapeal otsustamise võimalust.
Korraldaja: talgupäev on saanud taas sooja vastuvõtu osaliseks
30. märts 2011, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peetsalu kinnitas Postimees.ee´le, et 7. mail peetava talgupäeva ettevalmistused sujuvad heas tempos ja igati plaanipäraselt ning tänase seisuga ehk kahe nädalaga on kirja pandud juba 159 talgut üle Eesti.
«Korraldusmeeskonna hinnangul on see olnud hea algus ja näitab, milline ootus oli inimeste seas Teeme Ära talgupäeval taas kokku tulla,» ütles Peetsalu. Tema sõnul on väga südamliku vastuvõtu osaliseks saanud ka tänavuse talgupäeva visuaalid, kus talgujuhid ja talgulised ise kutsuvad inimesi ühiselt midagi ära tegema.
Teeme Ära kodulehele on üles pandud ka esimesed värvikad talgulood, millele korraldajad loodavad kindlasti lisa. Eesti Rahva Muuseum kutsub kõiki talgutel osalenuid oma talgulugusid üles kirjutama ja jutustama, miks nad on talgutel osalenud ning mida nad on seal teinud ja avastanud. Eriti oodatakse talgulugude kogumisele kõiki koole.
Mõned saabunud talgulood:
* Moidela Peaäske talgud Venemaal Lesnois 20. sajandi keskapaigas
Minu talgulugu ulatub enam kui viiekümne aasta taha ja olles küüditatud Krasnojarski kraisse.
Lesnoi küla eestlastest küüditatud hakkasid kevadeti üheskoos oma maalappe kündma ja leivavilja külima. Meie nimetasime neid talguteks.
Kuna venekeelset vastet sellele sõnale keegi ei teadnud, siis venelasest sovhoosi esimees hakkas eestlaste algatust kutsuma nimega subootnitsa. Sellest sai traditsioon, mida nõukogude ajal elanud inimesed teavad nime järgi «laupäevak». Ühtehoidmises on tohutu vägi. See hoidis meid.
* Anonüümne talguline peedikoristusest Räpinas 1987. aasta sügisel
See võis olla 1987. aasta sügisel (või 1986), käisin tollal ülikoolis. Päris paljud kasvatasid tollal suhkrupeete, et endale lisa teenida. See peedipõld, mida mina koristama sattusin, kuulus minu sõprade sõbra naise sugulastele – üsna pikk ja keeruline jada, kellest varem tundsin vaid sõprade sõpra, tema naisega sain alles põllul tuttavaks ja noh - tolle sugulasi ma enam ei mäletagi.
Elasid nad Räpinas metsamajandi ridaelamus ja kui ma ei eksi, töötasid nad samuti metsamajandis. Nädalavahetuse talgutele kogunes meie sõpruskond umbes 6-7 inimesega, lisaks muidugi oma pere ja kas naabreid või sugulasi veel oli, enam ei mäleta, igatahes oli meid ridaelamu korteris pika laua taga päris tihedalt, koos lastega nii 15-20 inimest.
Talgud kestsid nädalavahetuse, ööbisime peres. Hommiku-, lõuna- ja õhtusööki pakkus pere, aga menüüd ma ei mäleta, kord oli vist kartulipudru, aga päris pead ka ei anna. Õhtul me vist koos midagi ette ei võtnud, sõpradega üritasime Räpinas kõrtsi minna, aga kas seal ei toimunud midagi või oli oli mingi muu põhjus, aga sinna me pikemalt ei jäänud.
Peedikoristuse tööga ma polnud varem kokku puutunud, kuid selle tehnika omandasin päris kiiresti ja töö läks üsna ladusalt. Teise päeva õhtuks oli põld üles võetud. Eks neid peete tuli ükshaaval võtta, pealsed juurikast eraldada ja pangega traktori kärusse toimetada, omajagu üksluine ja tüütu.
* Anonüümne talguline koristustalgutest Narvas
Narva Eesti Selts korraldab iga aasta oktoobris Narva garnisoni kalmistul, kuhu on maetud Vabadussõjas langenud, puulehtede koristustalgud. Pärast on teelaud pirukatega ja laseme lasketiirus märki. Hästi toredad talgud alati. Samuti ei ole põhjust kellegi peale pahane olla, et risustab. Koristame looduse tagant.
* Anonüümne talguline 3. mail 2008 toimunud talgutest
Leidsin kõige esimesel Teeme Äral ühest prügimäest supervinged vanaaegsed prillid. Kannan neid siiani! :)