Repliik: linnu loomine

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kord pidin jäljendama jumalaelukat. Otsustasin kukkurmarabu luua. Suure nokaga ühe jala peal seisva toonekure moodi linnu. Enamik peab teda lausa inetuks, aga mina istusin päevi loomaaias ja vaatasin tõtt oma kalli linnuga. Suleline ei teinud väljagi, aga mulle kujunes ta üha olulisemaks. Tasakaalust ja kooskõlast sündis jõud. Võimedki – mõnikord tundus, et mõistsin linnukeelt. Väel – sel on võimu!

Luua lindu – nii mõtlen alati, kui särav naerusuu tänab, et tulin. Läbinisti professionaal, leiab hetke. I-m-e-l-i-s-e inimese hääl telefonis heliseb.

Tean mõnd hinge, kelle klaas alati täis: rõõm – see üha voolab. Millised kaunid olevused – harmoonia, rahu ja rõõmuga. Vabadusega. Nende sees põleb kõik – olgu või täismäng. Isegi siis, kui nad on tüdinud ja kurvad, oskavad nad meid hoida endi lähedal.