Kolumn: on vaid naati, palju naati ...

Signe Torma. Foto: Erakogu

Meie maalapil laiutab kümnendat aastat hiiglaslik mullahunnik. Suve lõpuks on ta kaetud vihase nõgese- ja naadivaibaga, ei puudu virn ega takjas-kaks. Küla häbiplekk, kolme küüruga kaamel, silmariivaja.

Igal aastal sõelun temast roostetanud reformvoodiga aplaid suutäisi lillepeenardele, kasvuhoonetesse. Täidan sõelale jäänud kivi- ja juurikaprahiga igat õnarust ja uuret, millesse varvas takerdub. Mida sügavamale mäe sisemusse kaevun, seda enam veendun, et peagi tabab labidas hiiglaslikku tuksuvat südant. Sest kust mujalt saab väge suskija, mille juured sügaval maapõues köiejämedused! Mida jõulisem võitlus, seda vihasem vastupanu. Igast katkiraiutud risoomist kasvab mitu nõgesepoega, salaja kärusse poetatud seemned idanevad lillepeenardes, kasvuhoonetes, igas õnaruses ja uurdeski.

Ka teisiti olen proovinud. Häbipleki moondamist pilgupüüdjaks. Ühel kevadel kaevasin jalamile lihtsad terrassid ning katsin terve mäe kõrvitsataimedega. Kerge neil seal polnud. Naat ja nõges kippusid kägistama ja kõrvitsakerad tipust alla veerema. Vapralt peavad tänaseni vastu kõrged kuninglikud talijorjenid. Mõtlen, kui kõrgeks ajada lõpuks peenrad hoovis, et mägi maamunalt pühkida. Aga: “Üksi, üksi, õeke!” õpetab hiir saunanurgast. Labidas labida ning käru käru haaval saab ta lõpuks ikka laiali veetud.