Helika Saar: “Ma ise valisin selle elu!”

Helika Saar.

FOTO: Meelis Meilbaum

Vähemalt sellel, kes Kundasse bussiga saabub, on keerukas mööda vaadata majakesest, millel terendab kutsuvalt nimi Saarepiiga. See Saarepiiga on Helika Saar. Mitte vaid seepärast, et kohvik tema nime kannab, vaid ettevõtte ja selle perenaise vahele võibki võrdusmärgi panna.

Tellijale

Kui see on selge, et Helikata poleks kohvikut, siis on üsna tõenäoline, et kui poleks Saarepiigat, ei oleks ka seesugust Helikat. Ta tegeleks siis mingite muude asjadega, aga raske on kujutleda, et miski muu võiks panna ta rohkem rõõmu kiirgama. Hoolimata sellest, et perenaine ise on kohvikus (pole nagu päris õige Saarepiigat kohvikuks nimetada, see on siiski rohkemat, aga olgu peale) kokk ja koristaja, vajadusel klienditeenindaja ja kondiiter. See kõik lihtsalt peab keeruline olema. Aga Helika ütleb, et ei ole. Hoopis tore on.

“Ma tahtsin uurijaks saada,” räägib hõbe­blond Helika kohvi rüübates rõõmsalt. Kohtume tema ainsal vabal päeval, nagu ta ütleb. Aga olgu märgitud, et pärast jutuajamist ruttab ta kauba järele. Selline vaba päev. “Pärast keskkooli läksin sisekaitseakadeemiasse, aga ei teinud kehalisi katseid ära. Ja siis viisin dokumendid Kuressaare ametikooli, sest aeg oli niikaugel, et ainult seal võeti neid veel vastu. Hakkasin turismindust õppima,” jätkab ta.

Tagasi üles