Pullidresseerija sügab kartmatult pooleteisetonnist looma

Rene Tamm teab, et hiiglasliku lojusega ei maksa heast peast ninapidi kokku minna: looma tuleb osata lugeda ja käituda samamoodi nagu kariloom. Foto: Agnes Aus

Veistega sina peal Rene Tamm astub karjamaal julgelt ligi pooleteisetonnisele pullile ja võib temaga ka mööda Tartu linna jalutada, loom kõigest näpujämeduse nööri otsas.

Praegu Voore Farmis lihaveiste eest hoolitsev, üle kümne aasta koeri hammustama õpetanud ehk kaitsekoolitusel varrukamehe tööd teinud Rene Tamm jõudis pullide dresseerimiseni tänu saksa lambakoerte õpetamise kogemusele.

“Instinktikäitumine on nii veistel, koertel kui ka inimestel ühesugune. Sa pead oskama seda lihtsalt lugeda ja hinnanguid anda, kuhumaani minna võib,” teab Tamm kõneleda.

Tema kogemuste toel on tõulooma kasvatajate ühistu saanud Tartus peetaval maamessil näidata ühel aastal ühtteist pulli – 14–15 kuu vanuste ja 500–700 kilo kaaluvate loomade treenimiseks oli Rene Tammel toona napp kuu. Tänavu kevadel oli vaja tõulooma kasvatajate ühistule koolitada messile minekuks koguni 25 pulli.

Raamatust loetud tarkusega pole mehe hinnangul mõtet looma juurde minna, sellest suurt tolku ei ole.

“Veised on karjaloomad ja sa pead mingis mõttes käituma samamoodi, nagu käitub kari. Tegelikult loevad loomad inimest paremini. Kui sul on hirm, saavad nad sellest aru,” räägib Rene Tamm, kes esmalt loob loomale turvatunde ning annab teada, et teda ei tasu karta. “Agressioon tekib hirmust,” lisab ta.

Samas rõhutab mees, et inimesel endal peab siiski teatav ohutunne säilima. “Noorpull on ikkagi 700-kilone loom. Hulljulgusega ei ole ka midagi teha,” ütleb pullidresseerija.

Põhjus, miks neid loomi on vaja õpetada nööri otsas kõndima ja vaguralt seisma, on seotud tulu teenimisega. Kui varem olid paljud ärid üles ehitatud toetustele, siis nüüd on toetuste osakaal nii väike, et looma tuleb väärindada ja näidata, et loomapidajal õnnestuks tõumaterjali müüa.

“Kui ostja läheb kaubaga tutvuma, tahab ta seda katsuda ja veenduda, et kõik on korras. Kui loom on põlvist saadik sita sees ja ostja tema jalgade asendit ei näe, loomale ligi minna ei saa, et näha, milline on tema iseloom, siis ei taha ta sellist looma oma karja seemendama,” selgitab Rene Tamm ning lisab, et varem sellistele nüanssidele kuigi suurt tähelepanu ei pööratud. “Tahtsid lihalooma näha, anti sulle binokkel ja vaatasid läbi selle,” lisab ta.

Mida aga ütleb kogenud koolitaja filmides nähtud loomade lassoga püüdmise kohta? Kui palju on sellel tegelikkusega pistmist või tegu on puhtalt filmitrikiga? Rene Tamme sõnul on lassoga püüdmine täielik reaalsus, kuid mitte Eestis. Lassoga püüdmist praktiseeritakse väga suurte, mitme tuhande pealiste karjade puhul. “Ma olen näinud sedagi, kuidas helikopteriga loomi püütakse. Tõmmatakse nööriga kinni, tõstetakse üles ja transporditakse teise kohta,” vahendab koolitaja nähtut, kuid täpsustab, et lassoga on temagi püüdnud.

Töö kogukate hirmraskete veistega on Rene Tamme seni hoidnud. Viga on ta saanud täpselt nii palju, kui kord astus üks vasikas sõraga talle kummikusse. “Jalg oli kipsis, ikkagi 200-kilone loom,” ütleb dresseerija ja tänab õnne, et rünnakuobjektiks pole ta sattunud.

Kui Rene Tamm võrdleb saksa lambakoerte ja pullide treenimist, ütleb ta, et see erineb oluliselt.

Pulli koolitades on ainult tema ja pull. Koera treenides aga lisaks temale ja koerale koera peremees – kõigil kolmel on tihtipeale asjadest oma arusaam ja omad kiiksud.

“Kui teed valel ajal vale liigutuse, võib see kogu su töö ära nullida ja tuleb otsast peale alustada. Aga vigu parandada on vaata et veel keerulisem, kui puhtalt lehelt alustada,” teab koolitaja.

Samas ei ole vaja pullidele teab kui palju oskusi õpetada, piisab, kui nad kuulekalt seisavad ja kõnnivad.

Koeri treenitakse aga paljuski seepärast, et nendega tahetakse sporti teha ja MM-ile jõuda, ning oskusi peab neil tunduvalt rohkem olema kui pullidel.