Võõrsile, milleks? Välismaal elamise paratamatusest

Jaan Sudak

FOTO: Meelis Meilbaum

Ärkasin rannaklibul, eemal kahisesid lained. Öö tuli mööda saata lageda taeva all: sel õhtul olid Brightoni hostelid kas täis või voodikoha hind tõstetud hirmkalliks. Hommikul roidumust välja ringutades märkasin, et minu kõrval olid magamiskottidesse pugenud neiu ja noormees.

Tellijale

Äkki olid ka nemad võõras linnas võõral maal ja külg külje kõrval oli julgem öö mööda saata? Ma ei tea. Ma ei hakanud neid tülitama. Oli minu viies hommik Inglismaal.

See lugu algas nii. Kui olin magistriõpingud lõpetanud, kutsus sõber mind Inglismaale. Läksin kaasa uudishimust, seiklusjanust ja tüdimusest, kuid kõige ausam oleks tunnistada, et jäin soovitud töökohast viimasel hetkel ilma. Isu tööotsingute pikka kadalippu uuesti alustada mul aga polnud. Võibolla on see tunne ka teistele tuttav. Võibolla aga mitte, sest teed ja rajad on ju erinevad.

Tagasi üles