Vana-Paks jaurab ainult meestele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heigo Teder ootab täna külla kõiki muusikasõpru või vähem muusikasõpru, igatahes heast olemisest ei jää tema sõnutsi kellelgi puudu.

FOTO: Loore Laht

Kolmapäeva õhtul astub Rakvere teatri kolakambris rahva ette teatri projektijuht Heigo Teder lavastusega “Ihast. Pihast. Lihast. Vihast” (ehk Vana-Paks maurab ja jaurab).

Miks selline projekt?

Miks me siia ilma sünnime? miks kasvame sellisteks, nagu me oleme? miks meie elu viib meid kokku just selliste inimeste ja just selliste sündmustega? miks alustame kuskilt ja jõuame välja kurat teab kuhu? millega see kõik üldse lõppeb ja mis oli kogu me elu mõte? Vastus mu enda jaoks on lihtne ja lakooniline – aga miks ka mitte.

Võta elult maksimum ja ära vaeva oma pead küsimustega, millele nagunii vastuseid ei ole. Kui aeg on küps, siis elu teeb oma fataalse käigu ja inimese osaks jääb vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, sonida läbi mädasoo-haavapalaviku ja kas maha kärvata või terveneda. Mõnikord joppab ja mõnikord mitte.

Lõuad pidada ja edasi teenida ning vaikselt hõlma alt saatusele keskmist sõrme näidata: jeah muserda mind, räsi mind, tambi mind mutta, näri mind läbi ja sülita allatuult, aga ma olen ikka visa ja vilistan vihmas ja irvitan tuules.

Miks just nüüd?

Kui ma hakkasin kümme aastat tagasi kooli lõpetama, siis mu kursajuht Kalju Komissarov kutsus mu vahetult enne lõpuaktust enda kabinetti ja sõimas rängalt läbi: “Mu elus on olnud kolm inimest, kellele mu õpetussõnad korda pole läinud ja keda ma ei nimeta oma õpilaseks. Kes teevad kõike vastupidiselt sellele, mida mina ütlen või käsen, ja sina, Teder, võta teadmiseks, et sa kuulud samasse kampa.” Ja viskas mu ukse taha kukalt sügama.

Tunnike hiljem põrkasime Komaga suitsunurgas kokku ja vana karu irvitas silmade välkudes järsku ootamatult: “Kurat, a tead, see mulle meeldibki, kui noored mehed oma rida ajavad. Anna tuld, ja vaata, et sa mind ikka alt ei vea.” Ja siis ma talle lubasingi, et step by step – vaatame, mida elu toob, kuid enne kui 30 saan, toon kindlasti oma lavastuse välja ja teen teatrit nii, nagu ise heaks arvan. Aeg tiksub armutult, suvel ongi tähtaeg käes, seega tasun Komissarovile oma võla, täidan lubaduse ja “Vana-Paks” esietendub.

Millest näidend räägib?

Eks ikka elust, millest siis veel, isiklikud kogemused ja mälestused, mida aeg on lihvinud ja mis mälusse kangastunud. Suuresti on tegu autobiograafilise tagasivaatega erinevatele juhtumitele mu elus, mis on pakkunud rõõmu ja kirgastumist.

Reeglina on need kõik seotud naistega. Naine kui muusa, peidupaik ja õnnekaev ja mis kõiki tuhandeid tähendussõnu talle omistada võiks.

Kuna mu enda elu ei pruugi nii köitev olla, siis kaasan turvalise abijõuna ka oma absoluutse lemmikkirjaniku Charles Bukowski loomingu.

Eesti keeles on ilmunud nii mõnigi proosateos tema sulest, kuid kahetsusväärsel kombel on jäänud millegipärast eestindamata selle legendaarse joodikpoeedi luulepärand (mis on tõesti meeletult rikkalik, pea viiekümnesse raamatusse raiutud mahlane vabaluule, siinkohal soovitan kõigile, kel vähegi võimalik, neid originaalkeeles lugeda ja nautida).

Kui võtta kokku, millest etendus räägib, siis naised, kärakas ja teised elu õied.

Naised kuuldavasti saali ei pääse.

Jah, saali pääsevad ainult mehed. 18 peab ka täis olema. Sest etenduses suitsetatakse, tarbitakse alkoholi ja üldse räägitakse teemadel, mis meestel tavaliselt ikka jutuks tuleb varahommikul naabrimehe köögilaua taga läbi keedukartulite auru maailma paika pannes.

Naised võiks sel õhtul korraks meestest jalga puhata ja mitte eriti pahandada, kui nende kallid kaasad õhtul, pabeross ja alko-shloss noka vahel, koju jõudes naeru mugistavad: “Anna üks musu mu dudi-mudi ja lähme nüüd põhku uut päeva ootama.”

Sest täna on täna ja homme on homme. Ärge eriti pead vaevake, mis toob tulevik.

Kas see on ainult ühekordne projekt?

Millalgi tuleb osa kaks. Kuid millal, eks seda juba näitab aeg ja saatus.

Ärge ootama jääge, nautige kevadet, nautige päeva, ja kui kõik kipub nihu minema, siis võtke üks mahlane lõuatäis ja lugege raamatuid. Näiteks Bukowskit.

    Tagasi üles