Poliitika minu elus

Triin Varek. Foto: Marianne Loorents

Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval lugesin peaminister Jüri Ratase postitust Facebookis: “Ka uued põlvkonnad peavad mõistma, et olulised sündmused ja kaalukad otsused ei ole lõppenud ega oota meid kuskil kaugel. Me teeme ajalugu iga päev. Me teeme poliitikat iga päev. Meie teod ja sõnad peavad sellele teadmisele toetuma, sest ajaloolisi murranguid ei saada alati Ülo ­Nugise selge hääl ja vali haamrilöök,” ja mulle meenus mälestus lapsepõlvest.

Elasime siis Haljalas, aga koolis käisin ma Rakvere gümnaasiumis ja tihti jõudsin koju pealelõunasel ajal, selle 15.00 linnast väljuva nn Võsu bussiga. Võiski olla 1991. aasta sügis, olin 14-aastane. Astusin esikusse, ja lisaks kahele rõõmsale koerale tuli minu üllatuseks mulle vastu Ülo Nugis. Olin teda telekas näinud. Oma kodus varem mitte, hiljem küll veel. Ta ütles, et isa pidi korraks ära minema ja teda jäeti koju ootama, Toomas tuleb kohe tagasi. Minu ema ei olnud koolist (Ellen Varek oli õppealajuhataja ja inglise keele õpetaja nii Rakvere kui ka Haljala gümnaasiumis) millegipärast ka veel tulnud ja nii olin mina nüüd külalisele seltsiks. Ebamugavus- või kimbatustunnet, mis selles vanuses vahel võõraga suheldes võib vallata, ma ei mäleta. Mäletan, et Ülo Nugis oli muhe ja temaga oli tore vestelda. Ja ma mäletan tema häält. Mind on see saatma jäänud.

Klassika – ma kutsusin ta kööki ja me hakkasime võileibu tegema! Mitte ainult sellepärast, et minul oli koolist tulles kõht tühi, vaid kui isale “onud külla tulid”, kattis ema alati kiiresti laua. Ju ma püüdsin teha sama. Ülo uuris, kus koolis ma käin ja mitmendas klassis, millega tegelen. Kõik nii selgelt ei meenu, aga üks tema öeldud lause jäi mulle alatiseks meelde. Nagu kuskilt luuleridadest tuttav … “Kõiges, mis me täna teeme, on homsete rõõmude seeme”. Ma ei tea, kas see oli juhuslik lause või oli see midagi sellist, mida tal tihti öelda meeldis. Ja imelik, et ma seda mäletan. Lihtsas lauses oli sügavus, mis pani mäletama. Kuid vahel jäävadki teatud inimestega meelde kindlad fragmendid või seigad, mis ei unune.