Jaan Kruusvalli ja Ülo Vinteri kaudu isa ja oma Sorruni

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imbi Sooman oma Sorru ees, selles majas veedab ta aastas mitu kuud, jagades end Viini ja muu maailma vahel.
Imbi Sooman oma Sorru ees, selles majas veedab ta aastas mitu kuud, jagades end Viini ja muu maailma vahel. Foto: Meelis Meilbaum

Käsmust pärit Viini ülikooli professor Imbi Sooman meenutab, kuidas ta oma juurte juurde tagasi jõudis ja isa jälgi otsides endale kaptenite külla oma Sorru leidis.

Olin suvel 1988 Tallinnas ja tegin Rootsi Raadiole programmi kirjanike loometingimustest Eestis. Tundsin küll juba loovaid tehnilisi vahendeid tsensuuri vältimiseks (nagu näiteks vertikaalne sinimustvalge), aga sisulist tsensuurilist vabadust Eestis ei osanud veel ette kujutada, kuna suhe mu vanemate kodumaaga oli olnud piiratud kontrollitud eravisiitide või ametlike ülikooliekskursioonidega. Seekord oli kõigi huultel Jaan Kruusvalli näitemäng “Pilvede värvid” Mikk Mikiveri lavastuses: “Te peate seda nägema!”

Käisin oma viimasel Eestis viibimise õhtul siis tõesti Draamateatris ja imestasin väga, kuidas põgenikke (mitte äraandjaid või fašiste) Eesti põhjarannikult kirjeldati arusaamisega ja kaastundlikult, näidati, kui raske oli olnud otsus lahkuda kodumaalt ja jätta vanemad järele vaatamata ... “Pilvede värvid” sai ka Moskvas auhinna. Kus oli tsensuur?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles