Karu- ja hundipaanika on liigne

Loodusspetsialistid soovitavad karu nähes mitte paanikasse minna. Foto: Henn Soodla/Pärnu Postimees

Viimastel nädalatel on ühes või teises Lääne-Virumaa asulas sageli märgatud ringi luusimas metsaasukaid. See ei anna siiski põhjust paanikaks, märgib Rakvere Jahindusklubi juht Jaan Villak.

Villak ütles möödunud nädalal Väike-Maarja alevis uitamas nähtud umbes paariaastase karu ja pisut varem Essu külas kohatud metsaoti näitele tuginedes, et siin-seal võib metsloomi ikka kohata, kuid tegemist on pigem erandlike juhtumite kui reegliga.

Tema sõnul viitab niisuguste seikade sagenemine hoopis muule: loomade elupaikade ja sellega seonduvalt loomuliku söögipoolise pidevale kahanemisele, mis toob nad muu hulgas teravilja-, herne- või maisipõldude kui rikkalike söögilaudade manu. Viimaseid jagub Jaan Villaku ütlusel nii ohtralt, et enamasti polegi metsaasukal vaja muud teha, kui tagumik põllu serva maha toetada ja nosima asuda.

“Inimene on ise teinud kõik selleks, et loomadel poleks enam kusagil olla. Meie metsad on tohutu raietöö tulemusena täitsa lagedad,” tähendas Jaan Villak. “Inimesed pääsevad oma ATV-de ja muude masinatega igale poole ligi, kuid suuri metsamassiive väga palju enam ei ole. Jäävad ainult veerikkad rabad ja sood. Tegelikult, tundub, on inimene ise üleliigne, sest loomad saaksid looduses omaette väga hästi hakkama.”

Meile helistavad tõepoolest pea igal nädalal inimesed ja teatavad hulkuvatest karudest.

Sootuks teine teema on Villaku sõnul see, et karude arvukus on suurenenud, kuid nende küttimiseks antavaid lube pole piisavalt. “Tänavu oleks olnud piisav kütitavate karude hulk 20–25. Meile helistavad tõepoolest pea igal nädalal inimesed ja teatavad hulkuvatest karudest, aga päris nii nüüd ka ei ole, et jahimehed käivad kogu aeg neid otsimas, püssid seljas,” rääkis ta ja lisas, et 13 Lääne-Virus karuküttimiseks eraldatud loast on kasutatud kümme.

Noor karu, kelle tähelepanelik inimene Väike-Maarjas fotole jäädvustas, on sealsetel jahimaadel tegutseva jahiühistu Gun & Shot juhi Heimar Lepiksoo sõnutsi regulaarselt silma hakanud juba kevadest saadik. Lepiksoo tähendas, et tegemist on üksi liikuva karupojaga, kelle kohta täpsemaid asjaolusid ei ole teada. “Karupojal on umbes viie kilomeetri pikkune ring, mida ta enamasti läbib,” kõneles Lepiksoo.

Jahiühistu esindaja sõnutsi on looma käikudel Väike-Maarjasse just see pragmaatiline põhjus, millest rääkis Jaan Villak: toiduotsingud. Näiteks kassidele ja koertele õue pandav toit on suupärane ka mõmmikule.

Ringi liikuv karuhakatis ei ole oma asju ajades ohtlik, kuid Lepiksoo pidas siiski oluliseks, et teda ei mindaks paitama ega pakutaks talle ka süüa.

Heimar Lepiksoo sõnul loodavad kohalikud jahimehed, et loom sätib end hilissügisel metsas talveuinakule ning kohaneb loodusega. Noore mesikäpa tegemistel on seni hoitud ja hoitakse lihtsalt silma peal.

“Metsloom kuulub ikka loodusesse,” sõnas Lepiksoo ning lisas, et uinutamine ja mujale transportimine oleks mõjutanud liigselt karuoti psüühikat ning tehislikes tingimustes karupoegade kasvatamine ei ole ennast õigustanud.

Mis puutub hiljuti Väike-Maarja vallas seeneliste nähtud hundikarja, võib sellelgi jahimeeste andmetel tõepõhi all olla. Mõnikord on hundid juhtunud ka küladesse, näiteks mullu nähti hunti Eipri külas.

Pandivere külas elav talunik ning piirkonna jahiühistusse Gun & Shot kuuluv Vello Metsson ütles, et ta ei tea, et võsavillemid oleks lähiajal Pandivere külla juhtunud, kuid tänavu talvel tulid tema kinnitusel kaks hunti Lebavere poolt mööda põldu külani välja.

Ka Simuna jahtkonna juhi Raul Vahteri ütlusil on huntide inimasustusega külla sattumise põhjuseks nii metsas nappiv loomulik toit kui ka asjaolu, et sigade Aafrika katku tõttu on metsas metssigu vähe ja see paneb hunte kergesti kättesaadavat kõhutäidet otsima. Ehkki hallivatimehed inimesi enam väga ei karda, ei kipu nad üldiselt siiski nende lähedusse.

Vahteri sõnul tuleb huntidele jahti pidada nii nende arvukuse kontolli all hoidmiseks kui ka selleks, et võsavillemid ei muutuks liiga julgeks. Hundijahihooaeg algab novembris.

Raul Vahteri sõnul võib hundikari päevas liikuda keskmiselt 30–40 kilomeetrit, praegu on ka kutsikad juba nii suured, et karjaga koos tegutseda.

Et Simuna jahtkonna jahimaadel ning ka ümbruskonnas on hunte alati olnud, soovitas jahimees metsakutsuga kohtudes sellest piirkonna jahiseltsile teada anda. Seda ka juhul, kui kiskjat nähakse metsas. Teavitamine aitab kaardistada võsavillemite tegevust.