Kodumetsas

Kalju Saaber. Foto: Marianne Loorents

Olin taas kodumetsas, tuttavas sipelgalinnas. Siin kuhil, seal kuhil, vasakut kätt kolmas ning neljaski, kaugemal teisigi, tosina jagu ära kuni tumeda puudemüürini ja selle taha välja.

Ilmus üks asine sipelgas, ronis justkui maad kuulates mu paljale säärele, näksas, tõstis jalga nagu lapsepõlves kaotsi läinud peni, kelle hundid panid ilmselt siinsamas nahka, ja ütles seejuures pühalikult kooku kiskudes: “Pissin su peale, et sa jälle siinmail oled.” See liigutas mind väga. Ehk sestpeale, kui karjapoiss oli veel kuningas, suure valla valitseja.

Veidi aja pärast turnis üles ka teine, kordas täpselt esimese protseduuri, tõmbus aga rutem kooku ning märkis ülitõsiselt: “Pissin su peale, sest sa peaksid seisma suure kivi taga, mitte tolligi lähemal. Võõrastel pole meiega asja.” Tema küll ei teadnud mind ajast, kui karjapoiss oli kuningas, suure valla valitseja.