Juhtkiri: need õnnetud plagud

Esmaspäevast ei tohi vali-mind-mehed end enam avalikus kohas valimisplakatil näidata. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et üleelusuuruses näopildid kaovad majade küljest ja tänavate äärest. Inimese jaoks aga suurt muud midagi ei muutugi, sest aktiivne valimisreklaam kolib lihtsalt teistesse kanalitesse, ära see ei kao.

President Kersti Kaljulaid kirjutas oma Facebooki-seinal, et nii on see juba alates 2005. aastast: plakatid pahad, telereklaamid head. Kleepsud auto peal pahad, tänaval jagatavad õhupallid head. Sotsiaalmeedia ja portaalide üksteise võidu erakonnakarva värvimisest ei hakka rääkimagi.

Toonase seadusmuudatuse eesmärk võis olla õilis – vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja ühtlasi vabastada avalik ruum lausreklaamist. Tegelikkuses ei ole tosin aastat hiljem täitunud kumbki eesmärk, pigem vastupidi. Sotsiaalmeedias on reklaami tegemine lihtsamast lihtsam, seda oskavad inimesed sülelastest vanuriteni välja. Plakatite keelustamine olukorras, kus kogu muu valimisreklaam on lubatud, on lihtsalt tobe.