Kvoodipagulaste teekond sõjast Kundasse (7)

Peep Linno
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sedalaadi paadiga sõideti kümne tunniga Türgist Kreeka saarele.
Sedalaadi paadiga sõideti kümne tunniga Türgist Kreeka saarele. Foto: Reuters

Juulis Süüriast Kundasse jõudnud kvoodipagulaste perekond tunneb ennast Eestis hästi ja turvaliselt. Kodumaale ei kavatse nad enam mitte kunagi naasta, sest usuvad, et sõda ei lõpe seal kunagi. Kui lähevad, siis võibolla kunagi külla.

Erinevalt mitmest teisest pagulasperest, kes on lahkunud mujale Euroopasse, on Kundas elav perekond otsustanud kindlasti Eestisse jääda. “Inshallah,” ütles perepea araabia keeles. Eesti keelde võiks seda tõlkida “kindlasti”.

Perekond põgenes kodulinnast mullu kevadel, kui seda hakati kolmest küljest pommitama. “Sellel hetkel tuli otsus. Me ei teadnud enam, kuhu minna, ja siis otsustasime, et läheme Süüriast minema,” ütles 30-ndates pereisa.

Pereisa, pereema ja nende kolm poega elasid Jordaania piiri lähedases Dar’ā linnas. Sealt põgenemine maksis neile umbes 6000 USA dollarit.

Küla oli keskel ja kolmest suunast pommitati, see, kuidas ema roomas ohutusse kohta, see kõik on meeles.

Teekonna esimene osa läbiti Süürias jalgsi ja loomaveokitega, seejuures viisid teejuhid neid Alepposse suure ringiga, et mitte sattuda vaenuvägede kätte.

Põgenikud kõndisid öösel ja magasid päeval. Jala käidi umbes 20- ja 30-kilomeetriseid vahemaid ja vahepeal saadi loomaveoks mõeldud autodele. Teejuhid, kes 20 põgenemisöö jooksul vahetusid, võtsid igaüks tasu umbes 75 dollarit inimese kohta.

Rajaleidjaid oli vaja selleks, et põgenikud ei jääks sõjale jalgu. Ligikaudu kahtsada teelist varitses Süürias ühel ajal kolm ohtu: valitsusarmee, ISIS ja vabadusvõitlejate vabadusarmee.

Türki sisenedes pidid põgenejad olema ettevaatlikud, et mitte sattuda politsei ega Türgi armee kätte. Pereisa sõnul käitub Türgi armee ettearvamatult. “Vahel võtab raha, vahel tulistab.” Türgi piiri lähedal olid põgenikud vahepeal tund aega pikali maas ja kuulid vihisesid üle pea.

Türgis veetis perekond mullu märtsis nädala, enne kui sõitis kummipaadiga Kreeka Sámose saarele. Kummipaat oli viis ja pool meetrit pikk, paar meetrit lai ning mõeldud 15 inimesele. Alusele mahutati põgenikke aga 60: lapsed istusid keskel, nende ümber ringis naised ja servas mehed.

Reis pommide ja kuulide vahelt välja.
Reis pommide ja kuulide vahelt välja. Foto: kaart

Türgi mandriosast eraldab Sámost vaid 1,6 kilomeetri laiune Mykáli väin, aga merereis tehti kaugemalt põhja poolt, et põgenikke ei märgataks.

Sõit maksis ühele reisijale 600 dollarit ja kestis kümme tundi. Pereema hoidis kinni ühte poega, pereisa hoolitses kahe poja ja ühe naise eest, kes oli viimaseid kuid lapseootel. Põgenikud kartsid, et äkki kukub naine üle parda.

Sámose saarelt Ateenasse sõideti juba suure laevaga, sõit kestis 22 tundi ja maksis igale inimesele 75 eurot. Kohe Kreekasse saabumise esimestel nädalatel soovis pere minna edasi Saksamaale, sest seal elab üks perepea vendadest.

Edasi liikusid nad Makedoonia piirile. “Aga seal oli väga palju teisi põgenikke. Me ei kujutanud ette, et neid on seal nii palju. Ja me pöördusime tagasi Thessaloníkisse,” rääkis pereisa.

Kreekas veedetud aasta ja neli kuud olid perekonnale väga rasked, sest kogu aeg tuli vahetada laagrikohta. Lõpuks lennati Thessaloníki põgenikelaagrist juulis Istanbuli kaudu Tallinna.

Perepea sõnul ei mõelnud nad kogu reisi vältel kordagi oma kodust. “Unustasime kõik. Lõpetasin mõtlemise kodule ja mõtlesin ainult sellele, kuidas jõuda perega turvalisse kohta.”

Pagulased ütlesid, et tunnevad end Eestis hästi ja turvaliselt. Nende kolm poega, kel vanust üksteist, kaheksa ja seitse aastat, on Kunda kooli õpilased, pereisa ja -ema õpivad aga kolm korda nädalas eesti keelt.

Eestist lahkuda perekond ei kavatse. “Esimesel kahel päeval mõtlesime, et läheme Saksamaale edasi. Aga siin võeti meid sõbralikult vastu ja me ei kogenud siin rassismi,” rääkis perepea.

Süürlaste lapsed leidsid Kundas maja ümbert väga kiiresti sõbrad, kuigi oli juuli keskpaik ja koolivaheaeg. “Neil on nüüd Kundas omad sõbrad ja meile on kõige tähtsam, et lapsed tunneksid ennast siin koduselt ja hästi,” ütles mees.

Kreekas kirjeldati põgenikele elu Eesti teistsugusena, kui see on. “Kirjeldus oli hullem kui tegelikkus,” lausus ta.

Eestis elavat rassistid ja naistel ei lubata pearätte kanda ning neid võidakse rünnata. Samuti olevat öeldud, et lapsed ei ole kooli teretulnud ja neid hakatakse kiusama. “Räägiti, et Eestis tuleb väga raske elu,” lisas mees.

Pereema sõnul on Eestis kõik teisiti. “Korter on hea ja saab õppida eesti keelt, Kunda inimesed on hästi lihtsad, tervitavad tänaval ja on sõbralikud,” kõneles naine. “Just vastupidi sellele, mida öeldi. Ja lapsed leidsid kohe sõbrad.” Neile oli räägitud ka seda, et Eestis ei näe ühtegi naeratavat eestlast. “Me näeme väga palju naeratavaid eestlasi. See, mis meile öeldi, oli tõest väga kaugel.”

Perepea töötas Süürias ekspordi ja impordiga tegelevas firmas, pereema õppis algklassiõpetajaks ja töötas samal ajal pedagoogina. Kool jäi naisel sõja tõttu pooleli, aga ta kavatseb võimalusel Eestis õpinguid jätkata.

“Tahan lastega tegeleda, lasteaias või koolis,” rääkis ta. “Ma arvan, et ühel päeval on see võimalik, eesti keele õppimine on põhiline.”

Süüriasse naasmise plaani pere ei pea. “Me elasime selle läbi ja enam sinna ei taha. Ei ole lootust, et seal sõda lõpeb,” rääkis pereisa. “Küla oli keskel ja kolmest suunast pommitati, see, kuidas ema roomas ohutusse kohta, see kõik on meeles.”

Lastevanemate sõnul hoolitsetakse laste hariduse eest Eestis väga ja nad soovivad, et nende lapsed saaksid siit hea hariduse. “Me ei taha enam laagrielu, meil on siin vaikne, lihtne ja turvaline, me ei vahetaks seda,” ütles perepea.

Kodustega Süürias suhtlevad pagulased igal nädalal, aga see sõltub sealsest internetilevist. Pereema sõnul liigutakse seal parema levi pärast Jordaa­nia piiri äärde.

Süüriasse jäänud vanavanematega räägitakse tervisest ja sellest, kuidas nende lastelastel Kundas läheb. “Tahame olla kursis oma vanemate tervisega, olla kindlad, et nendega on kõik hästi,” kõneles pereisa. Vanavanemad omakorda tahavad teada laste kohta. “Küsivad, kuidas on lastel sõpradega. Kordavad üle, et olge teiste inimestega viisakad ja austage vanemaid inimesi, nagu ikka.”

Lapselapsed saadavad Jordaania piiri äärde häälsõnumeid, et vanavanemad kuuleksid nende häält.

Eestis aitab perekonnal toime tulla MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus, mis pakub rahvusvahelise kaitse saanud inimestele tugiisikuteenust. Tugiisik Kristina Avdonina nõustab neid ja on toeks hakkama saamisel.

Avdonina sõnul meeldis süürlastele see, et ta tegi neile graafiku, mis peaks aitama neil rahaga välja tulla. “Olen käinud nendega ringi ja näidanud, kus on paremad hinnad. Et nad ei läheks esimesse poodi, vaid ikkagi teaks, kus käia,” ütles ta.

Süürlased söövad siin oma tavapärast toitu, sest seda on poest kõike saada.

Pereema valmistab kodus saia ja jogurtit ning pakub seda oliivide või muude lisanditega.

Kundas asuvat neljatoalist korterit nimetavad pagulased kolmetoaliseks, sest nende kodumaal arvestatakse ainult magamistubasid. Nad ütlesid, et ruumi neil elamiseks jätkub.

Pagulaste sõnul on nad Johannes Mihkelsoni keskusele väga tänulikud. “See on andnud meile kodu, tugiisiku ja tõlgi,” ütles pereisa. Ta lausus, et on tänulik ka kõigile sõpradele, kes neil on Kundas tekkinud. “Kundas on sõber Janek, kes on rohkem kui sõber, ta on nagu vend,” lisas ta.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles