Eestlaste südamesse võimsa ja meditatiivse “Rändaja õhtulauluga” jäänud Anne Maasik on niisama kihiline nagu see eriline viis. Kõlavad read, kus õhtul hilja laulavad teed, mis nii kõvad kui keed, seostuvad tema endaga. Need räägivad justnagu valgusküllase naise tulemisest unelmate Võsule.
Tellijale
Rändaja igatsetud õnn ootab lapsepõlvehõngulises kodus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti folgi emaks kutsutud Anne Maasik ammutab lootust ja jõudu paigast, mis ei ole kõigest sellesuvine, vaid unistuskoht, kuhu jäädagi. Päriselt. Ka siis, kui on sügis. Tema Võsul asuvas majas praksub pliidi all tuli, perenaise kullatükkidest hiirekuningad möllavad mänguhoos. Tassides aurab väekas põdrakanepitee. Oma ammust lemmikut, lausa 99 häda vastu avitavat maarohtu, kuhu loitsud peale loetud, oli tal söakust teeks keeta alles esimest aastat. Julgus proovida tasus vaeva – tõmmis maitseb taevalikult.