3300 kilomeetrit mööda maanteid

Kristi Ehrlich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole ju kaubast puudu neilgi nädalapäevadel või nädalavahetustel, mil laata ei peeta, kuid kui kaubaletid on laada tarvis juba püsti pandud, ei jää ka rahvas tulemata.
Ei ole ju kaubast puudu neilgi nädalapäevadel või nädalavahetustel, mil laata ei peeta, kuid kui kaubaletid on laada tarvis juba püsti pandud, ei jää ka rahvas tulemata. Foto: Meelis Meilbaum

Suvisel ajal näevad Silva Rannaste reedeõhtud võrdlemisi ühesugused välja: poekese kõrval seisev auto laotakse kraami täis, et siis juba samal õhtul või järgmisel hommikul võtta siht mõnes Eestimaa paigas peetavale laadale.

Silva laadahooaeg algab tavaliselt maikuus peetava Tartu kevadlaadaga ning lõppeb üldjuhul Lüübnitsa sibula- ja kalalaadaga viimastel augustipäevadel. Sellise laadakalendri kirjutab talle ette kaup, mida ta müüb – linasest riidest esemed, mida sügis- ja talvehooajal enam ei osteta. “Kleiti võibolla veel, aga mehed valgeid pükse ja pluusi ei raatsi enam osta,” nendib Silva, kes nimetab ühelt laadalt teisele sõitmist elustiiliks. “Mis ma seal kodus ikka teen. Mulle meeldib,” lisab ta.

Plaane, millisest laadast osa võtta ja milline kõrvale jätta, tuleb juba aprillis pidama hakata, sest osalemiseks on vajalik varajane registreerimine ja ühtlasi tuleb tasuda kopsakas kohamaks. “See ongi raske aeg, sest kohamaksud ei ole väikesed ja kogu raha tuleb enam-vähem korraga välja käia. Peab ette ära maksma, muidu ei saa kohtagi,” heidab Silva valgust laatade köögipoolele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles