See kevad ajab päris hulluks. Jälle algab kõik ja algab uuesti! Kohati on tunne, et esimest korda elus. Nii erutav on kõik.
Aiandus-partisanid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ole vaid mees ja pea meeles: eelmisel aastal sai see viga tehtud, et kartulimaale istutasin küüslaugu – ei tohi! – küüslauk läks mädanema; hernekeppide asendajaks külvasin maisi, aga hernes kippus selle ära lamandama, mais vaja kaks nädalakest varem mulda panna jne.
Meelespidamist väärivaid tarkusi on tuhandeid, eriti kui oled algaja aednik ja vaid ühe talve Räpinas koolis käinud.
Öko-elulaad on popp. Rakveres vist veel mitte, aga Tallinnas juba on. Rääkimata New Yorgist, Tokyost või Londonist. Aastate eest (vist 1994) nägin Šveitsi pealinnas kummalist pilti: vanalinnas keset parki oli terve meie vallimäe kõrgune küngas üles haritud ja terrassidena aiamaalapikesteks jaotatud. Seal kasvasid till ja sibul, kohati paar pesa kartulit, rabarber ja mõni sõstrapõõsas.
Milleks see? Kas nad poest ei saa osta?
Pääsenud äsja igavesest õudusest ehk N Liidust, olime Lääne kauba mõju all, need tundusid ju nii head ja värvilised.
Giid ütles, et oma aiamaa on suur luksus ja et poes on sama toit mitu korda odavam. Kehitasime õlgu – kummalised need rikkad šveitslased.
Mõni aasta hiljem pakkus saksa kunstnik mulle oma kodumarmelaadi. Kui olin talt uurinud, miks ta seda ise teeb, kui poes on ju kõike saada, sain aru – poe oma ei maitse nii! Nüüdseks olen isegi aru saanud, et mamma kõrvitsasalat on sada korda parem Põltsamaa omast.
Ja kodused hapukurgid teevad silmad ette kõikidele Felixi kurkidele, eriti kui lisada veidi tammelehti.
Tagurpidi Lavka - just sellist nime kannab Tallinnas ökosõprade loodud mahetoidupood. Vene ajal käis maal küla vahel lavka ja tõi linnast külakolkasse sea keeksi ja ilma lihata vorsti. Nüüd ostavad hakkajad noored mehed Tallinna ümbruse talunikelt värsket ja keemiavaba talutoodangut ning müüvad seda Tallinnas telliskivilinnaku täiturul. Nende loosung on: “Me ei taha osta poest Prantsuse lillkapsast, Hollandi tomateid ja Hiina küüslauku.”
Ökoliikumine võtab vahel isegi veidraid vorme: lugesin ööklubist, kuhu saavad sisse vaid need, kes tulid kohale jala, rattaga või ühistranspordiga. Selles klubis olevat “vetruv” põrand, nii et mida enam tantsijad kepsutavad, seda enam elektrit põrand “toodab”.
Linnas oma tarbeks toidu kasvatamine on saanud suurmoeks, poptähed teevad seda, isegi USA presidendiproual on see hobi. TV kokad nagu Jamie Oliver jt reklaamivad maheaedu, ja eeskuju nakkab ju. Inglise keelde on tulnud isegi uus sõna “nyydie” (= new yuppie digger), mis peaks maakeeli olema “uus tõusikust maaharija”.
Londonis seisavad inimesed aastaid järjekorras, et saada mõneks suveks omale aiamaalapike, kus siis kättpidi mullas toimetada. Stockholmis on umbes 75 aiamaa-ala ligikaudu 7500 aiamaakrundiga, maa kuulub seal linnale ja aiamaal võib suvemajas elada alates 1. aprillist 30. septembrini. Öelge seda meil Päides või Mähel, rahvas läheb marru.
Aiandus pole vaid väsinud selg ja tagumik-taeva-poole-küürutamine. See on taimede eest hoolitsemine ja õues viibimine, see teritab vaimu, aitab vältida haigusi ning soodustab paranemist. Eriti soovitatav vaimuhaiguste puhul: erinevalt inimestest ei mõista taimed sind hukka, ei heida teid enda elust kõrvale, ei kujuta teile ohtu ... Nendega koos olles on isegi meeleline nauding – saab maitsta, nuusutada, puudutada, isegi kuulata. Aiandusteraapia väidetavalt alandab isegi vererõhku ja leevendab stressi.
Aed kui kunst pole mingi uudis, uudis on vast see, et 1. mail külvatakse Tallinnas NO99 teatri ette otra, nisu ja hernest, suve poole tulevad sinna ka rukkililled ja moonid – nagu päris põld. Isegi kaitseministeerium lubas oma ukse ette vilja külvata.
Tallinnaski levib muu maailma eeskujul aiandus-partisanisõda. Aktiivsed noored rohelised külvavad kas öö varjus või avalikult linna haljasaladele, tühermaadele, teeservadesse, hooldamata parkidesse lilli, juurvilja, istutavad puid-põõsaid.
Gerilja-aiandus sai alguse 1970ndatel Ameerikast (grupp nimega Green Guerillas). Nad viskasid “seemnegranaate” (savi ja kanakaka segu sisse olid peidetud erinevad seemned) kõikvõimalikele ehitusplatsidele. Paar aastat tagasi viidi sarnane aktsioon läbi Balti jaama ümbruses. Uus aia-partisanilahing on 1. mail, sel päeval külvavad kõigi maade geriljaaednikud linnades päevalilli. Ka hullude ideede linn Rakvere võiks sellest eeskuju võtta. Kui igale punklaulupeolisele ja öömaratonijooksjale pakike päevalilleseemneid anda – mis ilus pilt sellest augustiks saab!!!