Juhtkiri: kas meid on petetud?

Enam kui pool aastat tagasi sai ilmsiks, et sügisel toimub Rakveres seksuaalvähemuste elu kajastavate filmide festival. Sellest hetkest hakati mitmel pool maalima pilte õõvastavatest sündmustest, mis linnas festivali tõttu aset leidma hakkavad. Mis siis juhtus?

Läks nii, et oli rahumeelne filmifestival. Mitte ükski vihaste vastaste hirmutavatest ennustustest ei täitunud ja seinale maalitud tontidest polnud ka jälgegi. Ei paljaid amelejaid ega pruugitud süstlaid. Hoopis viisakate sõbralike inimeste vaikne kokkusaamine festivali teemaga sobivate väärtfilmide vaatamiseks.

Polnud ka lubatud meeleavaldusi, oli vaid üksainus meesterahvas oma plakatiga. Aga mistarvis siis pool aastat tuld, tõrva, kisa ja ahastamist? Milleks kogu see vaenu õhutamine? Milleks kogu tühi retoorika kellegi halvustamiseks? Valimiste pärast? Ainsana võisid end festivalist häirituna tunda kinokülastajad, kes kinokavast “Lego Ninjago” multikat ei leidnud. Aga see oli vaid korraks. Seevastu sattusid meie linna külalised teistest riikidest ning näha sai filmikunsti, mis muidu siinsele publikule kättesaamatuks jääks.