Jüri Luik: on selge, et see pataljon ei peataks mingit massiivset sõjamasinat

Kaitseminister Jüri Luik Foto: Meelis Meilbaum

Eelmise nädala reedel kaitseväe Tapa linnakus korraldatud pidulikul rivistusel andsid kaitseminister Jüri Luik ja kaitseväe juhataja kindral Riho Terras NATO lahingugrupi sõduritele üle rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalenu medalid.

Kuulsin, et need missioonimedalid, mis te äsja liitlastele üle andsite, on üpris sarnased Eesti kaitseväelastele antavate missioonimedalitega. Ometi on need missioonid väga erinevad.

Nad on erinevad selles mõttes, et Eestis on loomulikult missioon seotud eelkõige heidutusega, NATO kohaloleku demonstreerimisega. Selles mõttes ei ole see missioon igapäevaselt ohtlik. Aga alati on ka võimalus, et missioon kujuneb keeruliseks.

Ma usun, et meie vaatevinklist on väga oluline hinnata seda missiooni täpselt sama kõrgelt, nagu hindame oma kaitseväelaste tegevust, sest need mõlemad on mõeldud eelkõige Eesti kaitseks. Meie poisid on välismaal keerulistel missioonidel. Samamoodi peame hindama seda, et meie liitlased tulevad Eestisse. Sellise medali andmine markeerib meie tänu.

Ja teisest küljest annab ka neile lihtsatele sõduritele märku, et neid siin hinnatakse. See on Eesti poolelt loogiline ja positiivne käik.

Vähemalt kolm teie eelkäijat on vastanud küsimusele, kas oleme piisavalt kaitstud, et liitlased on ju siin, milles küsimus. Ometi leiti alles hiljuti, et liitlased on küll siin, kuid neid on vähevõitu. Kas nüüd on piisavalt?

Ma arvan, et peame liitlasi vaatama tervikuna. Selles mõttes, et Eestis on üks pataljon. On selge, et see pataljon ei peataks mingit massiivset sõjamasinat, kui selline oleks siiapoole teel.

Aga nagu ütlevad Varssavi NATO tippkohtumise otsused – see pataljon on päästik, mis käivitab NATO üldise sõjalise kaitse. Ja NATO sõjaline võimsus ületab iga mõeldava vastase sõjalise võimsuse.

Nii et selles mõttes ei saa seda pataljoni kindlasti eraldi vaadata.

Selle põhiline ülesanne on demonstreerida, et meie liitlased on meiega nii praegustel rahuaegadel kui ka kriisiaegadel. Ja nad on saatnud siia Eestisse, 100 kilomeetrit Vene piirist, kõige väärtuslikuma, mis neil üldse on – oma pojad, oma tütred. Ma usun, et raske on leida ühtegi poliitilist märki või lubadust, mis oleks kindlam kui see, et saata oma inimesed siia.

Igale mundrikandjale on medali saamine pidupäev. Mida te nägite brittide silmis, kui andsite neile Eesti tunnustuse üle?

Ma nägin, et neil oli väga hea meel. Konteksti mõttes võib ka öelda, et ­Suurbritannia sõdurile on medali saamine päris haruldane, see pole igapäevane asi.

Ja seetõttu hinnatakse selliseid medaleid väga kõrgelt.

Usun, et eriti praegu, mil andsime medalid esimesele väeosale, kes siia tuli, kes pidi end siin paika seadma, lülituma koostöösse meie oma brigaadiga – nad olid teerajajad.

Mul on väga hea meel, et meil oli võimalik neid teerajajaid, nii sõdureid kui ka ohvitsere, südamest tänada.