Tõnu Trubetsky: “Inimlikku lollust on väga palju”

Tõnu Trubetsky. Foto: Erakogu

Kultusansambli Vennaskond liidrina tuntud luuletaja ja muusik Tõnu Trubetsky, kes esineb detsembris koos bändiga Berliini Trahteris Rakveres, rääkis Virumaa Teatajale eesti kultuurist ja oma hobist – lossidest.

Mis meenub esimesena, kui küsida, mis on eesti kultuur?

Eesti kultuur on vabaõhumuuseumis. Seal on rehielamud ja õlgkatusega palkmajad, tuuleveskid ja kõrtsid … See on selline osa maavalla kultuurist, mis on äratuntav. Aga on olemas ka uus eesti kultuur. Näiteks 1970ndate aastate stiilis suvilad – peitsitud laudadest ja valgete aknalaudadega, lameda katuse ja kandilise tuulekastiga.

Aga kirjandus, film, muusika?

Eesti kirjandusel on oma nägu. Suurem osa sellest on küllaltki igav, mingi osa siiski loetav.

Nimesid ei nimeta?

Nimesid ei hakkaks praegu nimetama jah. Aga sellega seoses tuli mulle praegu meelde selline raamat nagu “Geeniuse elu”, autor oli vist Elbing. See raamat on hea näide eesti kirjandusest – raamat, mida on hea lugeda. Mingisugused klassikud – need on osa kohustuslikust kirjandusest. Teine asi on need kirjanikud, keda tahetakse lugeda, näiteks Andres Saal. Ja läti kirjandust me lugeda ei saa, kuna meie koolides ei õpetata läti keelt. Aga tuleks. Ilmselt on väga vähe neid eestlasi, kes teavad kasvõi ühe läti kirjaniku nime, rääkimata siis raamatute lugemisest.

Mida öelda filmide kohta?

Suurem osa eesti filme on tehtud nõukogude ajal Tallinnfilmis. Seal on päris suuri pärle, nagu “Hukkunud alpinisti hotell” ja “Verekivi” ja “Viimne reliikvia” ja “Hullumeelsus”, lõpetades “Tuliveega” … Terve plejaad. Täiesti ebaõnnestunud filme vast polegi, kõik on head. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli Eesti nagu filmimaa, selline kinoriik.

Praegu tehakse ju ka palju filme.

Praegused filmid on minu arvates nõrgemad, välja arvatud mõni erand. Mulle meenuvad ainult “Georg” Marko Matverega peaosas ning Veiko Õunpuu “Sügisball”. Aga väga palju on suvalisi filme, mida mina küll vaadata ei taha.

Tundub, et teile meeldib varasem aeg, läheb sinna lapsepõlve kanti. Kas siin on palju nostalgiat?

Võibolla on nostalgiat, aga need vanemad asjad meeldivad ka. Ka seitsmekümnendate rokkmuusika oli selline, mida ma kuulasin. Palju oli geniaalseid bände, nagu Electric Light Orchestra, Abba või Sex Pistols ja Slade või Sweet või Bay City Rollers. Tänapäeva bände ei tulegi meelde, keda tahaks kuulata. Muidugi kuulasin kõige rohkem vana punki, nagu The Damned ja The Buzzcocks.

Kas tänapäeva elu ei pakugi midagi positiivset?

Minu arvates on tänapäeval väga palju inimlikku lollust, seda tuleb sisse ustest ja akendest ja ajakirjandusest. Inimesed on justkui iseenda vaenlased ja loobivad endale ise kaikaid kodarasse.

Ja kui keegi tulebki hea algatusega välja, siis trambitakse see kohe maha.

Mida te silmas peate?

Näiteks Eesti vabariigi algusaastatel taheti teha uuesti ajaloolised maakonnad, nagu Sakala, Ugandi, Nurmekund, Rävala ... See oli minu arvates väga hea idee, see oleks andnud kogu meie kultuurile ajaloolise tausta. Selle asemel tehti hoopis Eesti NSV aegsed rajoonid, mis nimetati lihtsalt maakondadeks. Ja ka valla piirid tehti külanõukogude järgi, aga oleks pidanud taastama kihelkonnad.

Kogu eesti kultuur, nagu vöökirjad, rahvaluule ja muu, põhineb kihelkondadel.

Kui räägitakse, et praegune Eesti on sõjaeelse Eesti õigusjärglane, siis midagi sellest ajast küll säilinud pole ja vähemalt administratiivne jaotus on kasvanud välja Nõukogude Eestist.

Teile on siis see suur haldusreform vastumeelne?

Praeguse haldusreformi käigus tehakse täiesti uued üksused, näiteks Suur-Pärnu pindala on suurem kui New York. Ühest küljest on huvitav, et selline suur linn tekib kaardile, kuid teisest küljest on kihelkonnad ära unustatud ja kultuur kannatab. Varsti inimesed ei mäletagi seda ajalugu enam.

Kohalikud valimised on lõppenud. Teie tuntud muusikuna kandideerisite roheliste nimekirjas, saite 260 häält, see oli Nõmmel roheliste esimene koht ja roheliste seas üldse neljas koht. Pole paha tulemus. Kuid olete kuulunud ka keskerakonda.

Seitse aastat tagasi astusin keskerakonda. Tol ajal meeldis mulle väga nende ajaleht Kesknädal, kus kõik artiklid olid teravad ja kriitilised. Võib võrrelda tänapäeva Telegrammiga. Kesknädal oli väga radikaalne ja iga halva asja vastu. Toona töötas see väga hästi.

Aga inimeste reaktsioon minu poliitilisele tegevusele oli jahmatav. Ma ise uskusin, et keegi ei pane eriti tähelegi, mida ma teen või arvan, ent järsku läks see tohutult kõigile korda! Torm. Kuni ähvardusteni välja. Kuigi enamik artikleid olid ikkagi mind toetavad.

Tegelikult ei armasta ma poliitikaga tegelda ning äkki olin selle asja keskel. Aga tänapäeva suurtest erakondadest on keskerakond ikkagi nagu kõige normaalsem, kõige toimivam. Vigu on ka palju tegelikult. Aga rohelised on tulevik.

Te olete teadaolevalt rohkem anarhismiusku.

Suur oht, mis ähvardab Eestit ja kogu Euroopat, on islam. See on justkui fašismi uus tulek. See on väga konservatiivne ideoloogia, mis keelustab kõik teised. Islam sallib ainult iseennast ja tahab kõik teised kultuurid ja ideoloogiad hävitada.

Anarhia on minu meelest ideoloogiana kõige normaalsem. Kes tunneb näiteks sõjaajalugu, see teab, et viimane rõhutab justkui igal sammul, et anarhistidel on õigus. Kõik need teise maailmasõja koledused ... Anarhism on kõige selle halva vastand.

Teile meeldib ajalugu uurida?

Jah, mulle meeldib uurida näiteks eesti ajalugu. Viimasel ajal just seda Liivimaa, baltisaksa aega. See aeg ja kultuur, mis oli enne 1918. aastat, oleks nagu prügikasti visatud. Kuna eestlased ei oska baltisaksa keelt – see on väga erinev riigisaksa keelest, samuti ei ole see tänapäeva alamsaksa keel – on kogu 700-aastane kirjandus meie jaoks olematu.

Kõik vana Liivimaa või balti kirjanikud on eestlastele täiesti tundmatud. Peale Baeri ei teata suurt kedagi. Ma ei vaidle vastu, kindlasti käitusid nad maarahvaga väga ülekohtuselt, aga sellegipoolest vääriks balti kultuur ja kirjandus uurimist ja teadvustamist. On ju praegune eesti kultuur ka tolle aja peegeldus.

Ma ise olen uurinud baltisaksa keelt, olen märganud, et seal on palju hollandi keelega samasuguseid sõnu, näiteks “koningriek” – hollandi keeles on “koninkrijk”, riigisaksa keeles aga “königreich”. Näiteks “köök” on baltisaksa keeles “kök”, riigisaksa keeles hoopis “küche”, “torn” on “thorn”, riigisaksa keeles aga “turm”. Sama lugu on kohanimedega. Näiteks Vastseliina on baltisaksa keeles Frouwenborch, riigisaksa keeles aga Neuhausen. Pärnu – Pernowe – Pernau. Toolse – Vredeborch – Tolsburg. Paide – Wittenstein – Weißenstein. Arvan, et baltisaksa keelt tuleks rohkem uurida ja talletada ning kooliprogrammi sisse viia.

Te uurite losse ja mõisaid. Neid on palju meiegi maakonnas korda tehtud.

Palju ka laguneb. Näiteks Lehtse – Lechts – loss, millest on ainult torn alles. See lammutati eelmise Eesti vabariigi ajal ning müüdi ehituskivideks maha. See oli Baltimaade üks vägevamaid losse peale Römershofi.