Kolumn: ellujäämis­kursus maapeol

Signe Kadastik. Foto: Erakogu

Peole mineku eelduseks on sõbra kaasatulek. Veel parem, kui neid on kaasas kohe rohkem. Mida suurem seltskond, seda turvalisem. Ellujäämisküsimus tekib juba parklasse sisenemisel: auto paigutamiseks välja vaadatud parkimiskohta kulub aega. Pead olema väga osav manööverdaja, et kõndivatest, veel enam-vähem kainetest kondimootori abil liiklejatest mööda triivida.

Kohe alguses saad aru, et sina oma autoga oled väike putukas, kingataldasid kulutav isik on kõikvõimas. Hiili tasa ja looda, et su parkimiskoht on lähedal. Pilke, mis sind saadavad, on igasuguseid, mõni on kuri, et autoga trügid, mõni ei saa üldse aru, miks autoga tulid.

Nii, järjekord. Seal hakkab juba melu ja meeleolu loomine. Üks jutukam ja jutu poolest ägedam kui teine. Korra on piinlik, punastad, et noortel neidudel on selline sõnavara, aga samas oled jälle mõne fraasi võrra rikkam.