Näitusepaik nagu kaardiruum

Katrin Uuspõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes, Erna ja Melinda leiavad otsitava riigi gloobuselt kibekiiresti üles. Järelikult on vanaproual koolis õpitu imehästi meeles ning Hannes-Melinda on korralikult maailmajaod ja riigid endale selgeks teinud.
Hannes, Erna ja Melinda leiavad otsitava riigi gloobuselt kibekiiresti üles. Järelikult on vanaproual koolis õpitu imehästi meeles ning Hannes-Melinda on korralikult maailmajaod ja riigid endale selgeks teinud. Foto: Marianne Loorents

“Mis nüüd lastel viga, neil on telefonid ja arvutid. Kui meie käisime koolis, siis oli suurrätt peal, vihikud kõik kaenla all ja sai ka hakkama!” arutleb 85-aastane Erna Allikvee Ubja külakeskuses vanade kooliasjade näitust kaema tulles.

Õde-venda Melinda (9) ja Hannes Holm (13) aga pakuvad, et välja pandud arsenaliga koolitarkust taga nõuda võiks paar päeva vabalt. “Aga kui peaks kauem, siis oleks vist küll raske. Nüüd on palju täiuslikumad õppevahendid,” leiab Hannes. “Vanasti oldi õppevärgiga karmim ka, ma arvan.”

Ubja külakeskusesse on kohalikud näituse “Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea” tarvis toonud oma endisaegseid kooliasju, alates erinevate kümnendite eesti- ja venekeelsetest aabitsatest, vanadest ranitsatest ja lõpetades kunagise Aluvere ja Ubja kooli õpetaja Klaudia Pohla sitsikitli, Ubja algkooli päevikute-vihikute ning agregaadiga, mida omal ajal kehalise tunnis granaadiheite harjutamiseks kasutati. Sekka muidugi koolivorme, gloobuseid, tindipotte, arvelaudu ja plakateid-kaarte. Just riputatavad suurele papile trükitud kaardid ja temaatilised pildid annavad sel näitusel tooni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles